Täna räägime kasvust. Jah, dividendiaktsiatesse raha paigutav investor hakkab nüüd rääkima kasvust. Mõne jaoks kindlasti üllatav, mõne jaoks võib-olla enam mitte. Eriti arvestades seda, kuidas praktiliselt alati kui räägin ka dividendiaktsiatest rõhutan seal ennekõike dividendimaksete kasvu ja mitte nii väga dividendimäära. Igatahes selles postituses võtame pulkadeks lahti selle, kust tuleb tootlus aktsiainvestori jaoks.
4 tootlusesse panustavat tegurit
Kui me logime sisse oma internetipanga või maaklerfirma kontole ja näeme, et aktsia hind on viimase aastaga tõusnud näiteks +25%, siis me kuigi palju ei mõtle, kust see hinnatõus pärines. Võtame seda lihtsalt kui fakti, muidugi sageli koos päris tugeva emotsiooniga – hind on +25% kõrgem ja olen teeninud toreda kasumi. Aga mis on olnud selle hinnatõusu taga? Mis olid need põhjused, mis aktsia hinna kõrgemale viisid?
Enamasti peitub vastus ühest neis neljas või siis veelgi sagedamini kombinatsioonis neist kõigist.
Esimene tegur on kasv. Ennekõike müügikäibe kasv. See defineerib meie jaoks ära, kas tegu on olnud kasvava või kahaneva äriga.
Teine tegur puudutab kasumlikkust ja selleks on muutus kasumimarginaalides. Teisisõnu, kas ettevõte on võrreldes möödunud aastaga või 5 aasta taguse ajaga tegutsemas kasumlikumalt või mitte. Kasumimarginaale saab mõõta väga mitut moodi. Dividendiaktsiate ja niinimetatud küpsete firmade puhul vaadatakse enamasti põhitegevuse kasumimarginaali (operating margin). Kiirelt kasvavate ja puhaskasumit mitte teenivate firmade puhul brutokasumi marginaali (gross margin).
Miks on oluline eristada neid kahte: 1) muutusi müügikäibes ja 2) muutusi kasumimarginaalis? Eks ikka sellepärast, et ka stabiilse müügikäibega firma muutub väärtuslikumaks kui ta suudab tegutseda kasumlikumalt. Teisisõnu, juhul kui firma käive jääb aastast aastasse suhteliselt samale tasemele, kuid firma oskab toimetada järjest kuluefektiivsemalt, siis sellise firma väärtus kasvab. Sama teeb ka sellise firma aktsia hind.
Kolmas mõjutegur tuleneb suuresti turuosaliste meelsusest ja seda mõõdetakse enamasti mõne väärtussuhtarvu abiga. Selleks võib olla nii hinna-kasumi suhtarv (P/E), hinna-müügikäibe suhtarv (P/S) kui ka ettevõtte väärtuse ja ärikasumi suhtarv (EV/EBITDA). See tähendab seda, et üks ja sama ettevõte on ühes turuolukorras väärt rohkem ja teises vähem. Juhul kui meil on tegu optimistliku meelsusega, intressimäärad on madalad, majandus on hoogsas kasvufaasis, siis on väärtussuhtarvude tase keskmisest kõrgem. Juhul kui majandusel kuigi hästi ei lähe, kapitali kättesaadavus on kehvapoolne ning turuosalised ettevaatlikud, siis ollakse selle sama ettevõtte eest valmis maksma madalamat hinda. Näiteks esimesel juhul 20 aasta kasum, teisel juhul võib-olla ainult 10 aasta kasum.
Neljandaks mõjutab aktsia tootlust ettevõtte võime pöörata müügikäive vabaks rahavooks. See läheb nüüd veidi tehniliseks, aga põhimõtteliselt räägime sellest kui palju jääb kõigi vajalike kulude ja investeeringute tegemise järel ettevõttele raha kätte.
I vaatus – minu investeerimisstrateegia aastatel 2013-2017
Sihipärase dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiaga alustades otsisin esialgu kaht asja. Esiteks seda, et tegu oleks kasumliku firmaga, mis maksab tublisti ka dividende ja need dividendimaksed võiksid olla turvalised. Kui sellised firmad olid leitud, siis soovisin neid soetada võimalikult soodsa hinnaga. Teisisõnu osta neid siis kui turuhind on madalam kui firma õiglane väärtus (selle määramiseks on mitmeid erinevaid metoodikaid).
Seega opereerisin eeltoodud nelja tootluse teguri mõttes valdavalt neist kolme kasutades. Ettevõtet välja valides vaatasin hoolikalt kasumimarginaale ja rahavoogu, ettevõtet ostma asudes väärtussuhtarve.
Mis oli sellise strateegia tulemuseks? Kaks asja. Esiteks jõudsid minu portfelli ennekõike sellised juba päris küpsed ja turvalised firmad. Sellised, mis teenisid kasumit, kuid ei kasvatanud ei seda kasumit ega ka käivet aastate jooksul kuigi palju. Seega tugevad ja turvalised firmad, aga veidi paigaltammuvad või isegi stagneeruvad. Teine tulemus oli õnneks positiivne. Soetasin selliseid firmasid alati ainult siis kui ostukoht oli soodne. Teisisõnu kui näiteks firma ajalooline keskmine P/E suhtarv oli olnud 18, siis mina ostsin neid 15 kordse P/E suhtarvu tasemelt. See andis väga sageli hea kiirenduse tootluspotentsiaalile järgmise aasta-paari lõikes.
Investeerimispanga Morgan Stanley analüüsi kohaselt panustab oskuslik väärtussuhtarvude alusel aktsia ostuhetke tabamine järgmise 1 aasta kogutootlusesse koguni 46% ulatuses.
Kasumlikkus ja vaba rahavoo komponent panustavad 1 aasta vaates vastavalt 13% ja 12%. See tähendab, et katsin 1-aastases perspektiivis edukalt ära 71% aktsia hinda mõjutavatest teguritest.
II vaatus – esimesed mõrad strateegias ehk aastad 2018-2019
Mis te arvate, mis sai edasi? Jah, mul õnnestus oma portfelli saada tugevad ja turvalised firmad, mis ühtlasi olid ka tublid dividendimaksjad. Lisaks teostasin need ostud päris headel hetkedel. Aga edasi? Mis sai edasi kui niinimetatud väärtussuhtarvu lõhe oli sulgunud (value gap)?
Väga õige, sealt edasi sõltus minu tootlus üha vähem väärtussuhtarvu muutumisest ja üha rohkem muudest teguritest. Selle sama ülalviidatud Morgan Stanley analüüsi kohaselt langeb näiteks 3 aasta perspektiivis väärtussuhtarvu (investormeelsuse) teguri tähtsus 46% pealt kõigest 19% peale. Vaba rahavoo dünaamika olulisus jääb ligikaudu samaks ehk panustab 3-aastases perspektiivis 11% ulatuses. Kasumimarginaalide muutuse tähtsus tõuseb, varasema 13% pealt 20% tasemele.
Uuh, hea, et oma aktsiavaliku puhul olin kohe algusest peale päris palju rõhku pannud kasumimarginaalide muutuste analüüsile. Nagu näha, siis 3-aastase hoidmisperioodi puhul tõusis see juba päris oluliseks.
Samas need kolm tegurit kokku panustasid aktsia tootlusesse 3-aastases horisondis ei rohkem ega vähem kui 50%. Aga ülejäänud pool? Kust tuli siis ülejäänud tootlus? Vastus: 3-aastase investeeringu hoidmise pikkuse puhul pärineb 50% tootlusest firma käibe kasvust.
Juhul kui lükkame investeerimishorisondi veelgi pikemaks ja räägime 5 aastast, siis kasumimarginaalide muutus panustab jätkuvalt 20% ulatuses, väärtussuhtarvude muutuse mõju osatähtsus on langenud 15% tasemele ja vaba rahavoo komponent panustab kõigest 7% ulatuses. Koguni 58% aktsia tootlusest 5-aastases perspektiivis pärineb sellest kui kiiresti kasvatas firma oma müügikäivet.
See oli nüüd midagi sellist, mida ma mõnes mõttes justkui olin arvesse võtnud, aga nagu ei olnud ka. Jah, minu aktsiate analüüsimise filtrites oli ühe tegurina sees ka müügikäibe kasv. Samas ma ei omistanud sellele kuigi suurt tähtsust. Pidasin olulisemaks ikka vaba rahavoo ja EPSi ehk kasum aktsia kohta näitaja kasvu.
Mida see kõik minu portfelli valguses tähendas? Ennekõike seda, et 1-3 aastat pärast dividendiaktsia lisamist oma portfelli näitasid need päris head tootlust. Sageli kenasti turuindekseid ületavat tootlust. Sai ju ostuhetk valitud väga hästi ja see oli paariaastases perspektiivis väga oluline tegur. Samas mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub käibe kasvu roll. Ja no see on nüüd asi, millega minu portfellis olnud aktsiad teps mitte ei hiilanud. Aeg oli küps väikesteks vangerdusteks.
III vaatus – pikaajalise portfelli jaoks otsin ennekõike kasvu
Seega esimene suurem õppetund oli see, et aktsia, mis on hea järgmise paari aasta perspektiivis, ei pruugi olla hea järgmise 5-10 aasta perspektiivis. Nägin seda imehästi oma portfellis. Sellised tublid dividendimaksjad nagu Emerson, Colgate-Palmolive ja Nestle tõid pärast oskuslikult ajastatud ostu paari aastaga päris hea tootluse. Aga edasi? Pigem turuindeksile alla jääv tootlus. Samas ettevõtted, mis maksid küll madalat dividendimäära, kuid olid siiski kasumlikud ja kasvasid hoogsalt, näitasid head tootlust aastast aastasse. Aktsiad nagu näiteks Visa, BlackRock ja teised sellised.
See tähendab, et mul oli laias laastus kaks varianti: a) hakata oma dividendiaktsiate portfelli haldama aktiivsemalt või b) otsida kohe algusest peale rohkem kasvu ja keskenduda rohkem kasvunäitajatele.
Esimene variant ei ole minu jaoks kuigi sobilik. Hoian olulist osa oma dividendiaktsiate portfellist eraisikuna Interactive Brokersi kontol, mis tähendab, et aktiivne haldus ja kasumivõtt tooks pidevalt kaasa tulumaksukohustuse. Pealegi on minu karakter selline, et pigem eelistan soetada väga häid ettevõtteid aastateks, loodetavasti aastakümneteks. Pidevalt oma pikaajalist portfelli mulle ümber mängida ei meeldi ja seda teha ei soovi.
See tähendab, et lauale jäi variant number kaks. Keskenduda kohe juba aktsiaanalüüsi tehes rohkem käibe kasvule. Seda nii dividendiaktsiate kui ka dividende mitte maksvate aktsiate valguses. Neid viimaseid hakkasin alates 2020. aastast tasapisi oma portfelli lisama.
Tulles korra veel tagasi ülalmainitud analüüsi ja tootluse tegurite juurde, siis astume veel ühe sammu. Lükkame investeerimisperioodi veel veidi pikemaks – 10 aasta peale.
Vaadates seda sama tootluse mõjutegurite jaotust 10 aasta pikkuse investeerimishorisondi vaatevinklist, langeb kasumimarginaalide muutuse tähtsus 15% tasemele, väärtussuhtarvude komponendi olulisus kõigest 5% tasemele ja vaba rahavoo pool panustab ligikaudu 6%.
Mis jääb üle? Müügikäibe kasv, mille panus üle 10 aasta mõõdetud kogutootlusesse on tervenisti 74%. Vau, päris palju, kas pole?!
Siit koorus minu jaoks välja kaks õppetundi, mida olen nüüd püüdnud oma investeerimisstrateegias rakendada.
Esiteks – pikaajalise investori seisukohast on kõige olulisem kasv, ennekõike müügikäibe kasv.
Teiseks – olles leidnud tublilt kasvava ja ka oma kasumimarginaale parandava ettevõtte, ei ole ostuhind ja otsuhetke väärtussuhtarvude tase pikaajalise investori jaoks nii kriitilise tähtsusega. Kiire kasv toob sageli lunastuse kui varuda piisavalt palju kannatust. Loomulikult ei kehti see buumide ja börsimullide puhul ning ettevõtete puhul, kus kasvuootused on võetud õhust või täielikult ebarealistlikud.
No ja kolmanda asjana püüan jätkuvalt meeles pidada ka seda, millega käesolevat alapunkti alustasin. See, mis võib tunduda atraktiivne lühiperspektiivis, ei pruugi seda olla pikemas ajahorisondis. Ehk siis see sama tugevate ja tublide dividendimaksjate ostmine soodsate väärtussuhtarvude taseme pealt. Jah, see on tulus paariaastases perspektiivis, aga mitte 5 või 10 aasta perspektiivis.
Kokkuvõtteks
Alljärgnevalt graafikult leiad jaotuse just nimelt nende tegurite kohta, mis mõjutavad aktsiate tootlust kõige enam 1, 3, 5 ja 10 aasta perspektiivis. Mõtle järele, mis siis ikkagi on sinu strateegia? Millele sa panustama lähed? Milline strateegia sobib kokku ka sinu karakteri ja iseloomuomadustega?
Tegin sihipärase investeerimisega algust 2013. aastal. Siin blogis hakkasin seda kajastama 2015. aastal. Olen õppinud selle aja jooksul päris palju. Suuresti ikka omal nahal ja oma rahaga. Need olid minu suurimad ja olulisemad õppetunnid üksikaktsiate valimise valguses kogu selle aja jooksul. Samuti mõtted, kuidas püüan edaspidi oma portfelli aktsiaid valides toimetada.
Väga hea ja huvitav postitus! Alguses ei olnud küll aru saada kuhu sellega teemaga rihid aga siis tulid kõik mõtted kokku ning sai väga huvitava lõpetuse.
Tore, et meeldis.
Tänud sisuka postituse eest! Kokkuvõttes olev graafik annab suurepärase ülevaate teguritest, millele nii lühi kui pikas perspektiivis aktsiavalikuid tehes keskenduda. Vahest on üks graafik väärt rohkemgi kui tuhat sõna või kuidas see ütelus oligi. 🙂
Võta heaks!
Ja täpselt nii. Muuhulgas annab see graafik ka vastuse sellele, miks üks ja sama investeering ühele võib sobida, aga teisele mitte. Teisisõnu ideaalne näide sellest, kuidas investeeringu planeeritav pikkus dikteerib selle, mida oma portfelli osta ja kuidas seda valikut teha.
Tere Märten! Võimalik, et selle postitusega astusid sa minu portfelli konnasilmale. Olen suure osa oma portfellist koostanud just dividendiaktsiatest. Samas ei ole pikaaegsed dividendimaksjad tihti just eriti kasvavad ettevõtted vaid vanad, suured ja aeglased vaalad. Nad küll kasvavatavad vaikselt oma käivet jakasumit kuid see kasv on suures plaanis siiski tagasihoidlik. Samas on portfell kokku pandud ikkagi 10+ aasta perspektiivis… Mõtteainet jätkub nüüd päris pikaks ajaks. Küsimus sulle: milliseid muudatusi plaanid oma portfellis nüüd edaspidi rakendada dividendiaktsiate valikul? Millised varasemad valikukriteeriumid edaspidi tühistad ja millised juurde tulevad?
Jah, tean, mida sa tunned! Ei ole kõige toredam tunne kui sellised taipamised saabuvad.
Ma tegelikult olen juba paar viimast aastat vist alateadlikult oma portfelli kiirema kasvu suunas tüürinud. Näiteks 2020. aasta veebruaris-märtsis hinna mõttes hästi vastu pidanud ja siis maha müüdud aktsiad olid just nimelt need rahulikuma kasvuga asjad (esmatarbekaupade ja tervishoiu sektor). Seega mingit kiiret kannapööret teha ei plaani.
Tõenäoliselt kõige suurem muutus saabki olema see, et tähtsustan nüüd senisest enam müügikäibe kasvu numbreid ja ka kasvuväljavaadete omi. Vähem tähelepanu läheb dividendimäära absoluuttasemele (seda ei ole ma tegelikult viimased 2-3 aastat enam kuigivõrd tähtsustanud). Olen aru saanud, et alustades olid dividendimaksed minu jaoks olulised ennekõike psühholoogilisest aspektist lähtudes. Ega ma reaalselt seda dividenditulu ju ei vajanud ega vaja ka praegu. Seega ei tasu üle tähtsustada asja, mida sa tegelikult ei vaja 🙂 Jah, tore on vaadata kasvavaid dividendide laekumise numbreid, aga tasub ka selgeks mõelda, et mis siis ikkagi on oluline – sinu vara väärtus või laekuva rahavoo suurus (või hoopis stabiilsus). Eks siit koorub välja ka see, milline tee valida ning millele siis aktsiavalikul rõhku pöörata.
“….tasub ka selgeks mõelda, et mis siis ikkagi on oluline – sinu vara väärtus või laekuva rahavoo suurus (või hoopis stabiilsus).”
Ma arvan, et kõige olulisem investori jaoks ongi paika panna investeerimise eesmärk ning sealt lähtuvalt tuleb valida suund ja rada mida mööda minema hakata. Täiesti loomulik, et portfelli kasvu eesmärk nõuab hoopis teistsugust lähenemist kui rahavoo eesmärk. Ise olen valinud dividendide kasvu (dividend growth investing) suuna.
Nagu Dividend Athlete ühes oma instagrami postituses kirjutas “The goal is freedom, not money”.
See mõte kuidagi väga meeldib ja võtab päris hästi kokku. Dividend growth investing on just see investeerimise stiil, mis ühel hetkel pakub vabadust, mitte tingimata megasuurt porfelli. Vabadust valida, kas tegeleda samal ajal edasi töö ja omale meelepäraste projektidega või siis mitte, ning minna nt. aastaks ajaks reisima. Väga paljudel inimestel ei teki kunagi seda valikuvabadust.
Täpselt nii! Väga head mõtted, aitäh, et jagasid!
Jah.jälle väga hea postitus! Enda portfell ainult kodu diviaktsiatest koosnebki.Kunagi sai samuti ainult osta-hoia ja divi saadud.Siis tuli see maksuvaba aken maastikule mängu ja taktika muutus.Tegelen nüüd nii müügi kui hoidmisega.Roosaare Jaak-Tema ju ka müüs oma raamatutega ennast jõukaks .Järelikult müügid-ostud-divi on parim strateegia!!Inimene tahab kooki ka vahepeal-institutsioon on pikk ja * tahke* süsteem ja kestab sadu ja rohkem aastaid.Penskaritel pole niipalju aega oodata 🙂 IB ´ga kahjuks asja pole oma sõõriku rahaga 🙂
Eks lähenemisi ongi erinevaid. Igaühele oma nagu öeldakse.
Tere
väga huvitav lugemine, palju tänu. Tundub veidi sinnakanti: It’s far better to buy a wonderful company at a fair price than a fair company at a wonderful price. https://www.berkshirehathaway.com/letters/1989.html Mis aruande või uuringuga on siin tegemist? Viidet algallikale ei paista ja MS kodulehelt ka ei leidnud. Oleks kasulik teada, mis andmete, olude, eelduste, piirangute pealt need tulemused on saadud ja mille kohta võiksid kehtida.
Täpselt nii, väga asjakohane tsitaat!
Minuni jõudsid selle analüüsi tulemused läbi ühe tasulise subscription teenuse. Kahjuks originaalanalüüsile juurdepääsu ei oma ja täpseid eeldusi jmt ei oska kommenteerida. Tavaliselt sellised analüüsid on saadaval vaid läbi pankade tasuliste analüüsiportaalide panga klientidele ehk siis niisama veebilehelt enamasti neid ei leiagi.
Tere!
Aitäh järjekordse hariva postituse eest. Loll küsimus aga kuidas selle postituse valguses vaadata divinende maksvate ETF-de peale ja just peamiselt dividendiETF-de peale? Kui Sa oled sellest juba kunagi rääkinud, siis palun lihtsalt linki, lähen tudeerin uuesti 🙂 Aitäh!
Võta heaks! Eks lühikokkuvõte on see, et kõik dividendifookusega ETFid, mis keskenduvad kõrgele dividendimäärale (high dividend yield) sisaldavad suure tõenäosusega rohkelt stagneeruva äriga või väga madala kasvuga ettevõtteid. Ehk siis dividendivoogu võivad need ETFid pakkuda päris hästi, kuid kogutootluse valguses jäävad turuindeksitest sageli maha. Võid uurida ka seda postitust.
Aitäh vastuse eest. Jätkan veel korra lollide küsimuste voorus, et kas ma oleksin õigel teel, kui ma arvaksin, et teoreetiliselt oleks nt VWRL natuke kabedama ja käbedama sammuga kui lingilmainitu (justETFs jäi selline mulje aga see võib olla ka ekslik)?
Sellega on nii ja naa, sest aastad pole vennad ning need dividendifookusega ETFid on sellised, kus sisu päris palju muutub (seega nende üle- või alatootlust keerulisem ennustada). Viimased 3-5 aastat, eriti viimased 3 aastat, on pigem soosinud dividende mitte maksvaid aktsiaid ja sellest ka dividendifondide tootluse mahajäämus. Milline on tulevik, seda me ei tea 🙂
Samas olgu öeldud, et kui on valida VWRLi suguse fondi ja mõne kõrget dividendimäära püüdma mineva dividendifondi vahel, siis ajalugu on näidanud, et kogutootluse valguses 3-5a perspektiivis pigem VWRL võidutseb.
Sama reha otsa ise ka astutud, esimesed suured divika laekumised on ju lahedad, aga pikas perspektiivis suht kahvatu.
Enda jaoks leidsin sellise lahenduse:
Ideaalis pool portust dividendivaalades ja pool puhtas kasvus. Need kaks kipuvad (vähemalt US turul) roteeruma – ehk kui kasvul läheb hästi tilgutan sealt dividendikatesse ja ka vastupidi – seega koguaeg on nn “püssirohi” võtta dipi ostmisel nii, et ei pea otseselt cashis istuma.
Seni töötab hästi, samas eks tõusval turul ongi kõik geeniused.
Aitäh, et jagasid! See on tõesti päris hea ja huvitav strateegia.
Taas väga sisukas postitus. Hindan väga selliseid veidi ebatavalise lähenemisega analüüse. Kas aktiivselt juhitavad agressiivsed pensionifondid järgivad selliseid mustreid oma ostmistel-müümistel?
Aitäh tagasiside eest! Väga hea küsimus. Ma olen nüüd sellest maailmast juba 5+ aastat eemal ja pole enam kursis, mis alustel meie kodumaised fondihaldurid tänapäeval investeerimisotsuseid teevad. Samas vähemalt aastaid tagasi olid otsuste sisenditeks pigem muud tegurid – potentsiaalsed muutused rahapoliitikas (intressimäärade muutus), rotatsioon majandussektorite ja varaklasside vahel sõltuvalt majandustsükli faasist, püüdlused tabada mõne regiooni või sektori potentsiaalset ületootlust paari kvartali kuni paari aasta lõikes. Lisaks ka info selle kohta, kuhu suur raha parasjagu liigub. Üks suur erinevus, mida tajun erainvestorina vs kunagi fondide raha hallates on see, et mul on aega – ma ei pea iga kuu, kvartal või aasta näitama konkurentidest paremat tootlust. Seega saan võtta nägemusi, mis mängivad välja pigem aastatega kui kuude või kvartalitega. Selle postituse puhul kehtib sama. Kasvu otsides ja kasvavatesse äridesse investeerides peame andma aega vähemalt 5-7 aastat, et näha neid eriti atraktiivseid tootlusnumbreid (raha mitmekordistamist). Ka pensionifondid teevad sama, näiteks oma rahapaigutustega erakapitali ja idufirmade fondidesse, kuid valdava enamusega rahast püütakse pigem ikka kiiremaid liikumisi ning tegelikult ühtlasi ka väiksemaid ületootluse protsente.
Hei Märten ! Üks paremaid tasuta saadud tarkusi viimasel ajal :), suured tänud Sulle taaskord, et näed vaeva enda ajast meid ikka ja jälle harida :), viimane tabel läks kohe põhitarkuste kogumisse. Aga küsiksin ka midagi, arvatavasti rumalat, aga proovin siiski: et oletame kui Sul väga muid sissetulekuid ei ole kui rahavoog investeerimisest ja tahaksid ikka jääda passiivseks investoriks, et kas siis teeksid ka sellise muutuse oma taktikas või jääksid vana skeemi juurde ? Kui ikka pöördud käibekasvu “usku”, siis millal või kus näeksid müügikohta ? Äkki oled seadnud mõne kindla kriteeriumi, et kui kvartaalne või aastane kasv jääb alla eelmiste perioodide ? Tänud juba ette !
Mul on siiralt hea meel, et see postitus nii paljusid kõnetanud on ja mõistate selle “avastuse” olulisust. Väga lahe seltskond on teid siia ikka kogunenud! Aitäh, et ikka käite lugemas 🙂
Mnjah, päris palju küsimusi ja keeruline lühidalt vastata. Pluss eks see on minu enda jaoks ju ka veidi selline work in progress hetkel.
Igatahes kui tahaks olla päriselt ka passiivne investor, siis ma arvan, et õige tee oleks hoopis 100% ETFid/indeksfondid. Seal saab siis juba vajadusel timmida kui palju rahavoo poole end kallutada. Või siis võtta rahavoo genereerimise tarbeks kõrvale kõrge rahavoo tootlusega asju (eelisaktsiate ETFid, madala krediidireitinguga võlakirjad või neid sisaldavad ETFid jmt).
Müügikoha osas raske öelda. Eks oled oma mõtetega ju õigel teel. Küsimus lihtsalt selles, et kas üks nigel kvartal või aasta kasvunumbrites toob kohe müügiotsuse või anda nii-öelda rohkem ruumi. Majandus tervikuna ja ka ärid on ju valdavalt tsüklilised. Täna tunnen, et see müügikriteerium on tõenäoliselt midagi veidi abstraktsemat ja subjektiivsemat ehk oodatavate tuleviku kasvumäärade võrdlus mineviku kasvumääradega.
Tere, Märten
Tänan sisuka artikli eest ja ootan põnevusega järgmist!
Kui ajada taga käibe kasvu, kas siis ei oleks mõistlik keskenduda väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele? Näiteks IUSN lubaks selles võtmes paremat tootlust kui VWRL või SP500? Pisut ringi tuhnides leiab ka muud materjali, mis kinnitab just väikestele ettevõtete paremat tootlust. Ilmselgelt riski arvelt aga hetkel võrreldes näiteks VWRL ja IUSN siis viimane langes küll koroonakriisi alguses rohkem (25% vs 37%) aga tänaseks on pakkunud paremat tootlust (üleval 70% vs 100%, 2020a põhjast). Isegi ei arvesta 2020 aasta põhja on endiselt tootlus parem IUSNil.
Kõike head ja tänan ette vastuse eest!
Laias laastus jah. Olen ka ise väikefirmade aktsiate agar pooldaja. Eks seal teatud nüansse muidugi on, mida arvestada. Maksehäirete/makseraskuste ja oma eksistentsi lõpetanud firmade osakaal väikefirmade seas oluliselt kõrgem kui suurfirmade seas ehk siis tuleb veidi eraldi vaadata regioonide ja alusindeksite lõikes. Viimastel aastatel olen ka mõelnud selle peale, et kas meil on ehk nüüd tekkinud võitja-võtab-kõik tüüpi majandusmudelid (Google, Amazon jt), mis teeb väikefirmade edu keerulisemaks, vähemalt teatud sektorites/valdkondades. Ei tea. Võib-olla samas mõtlen jälle pisut üle 🙂
Antitrust Laws võiks selle vastu aidata, vähemalt teoorias. Muidu nii tundub jah, lisaks ostetakse lihtsalt ära ettevõtted, kes vähegi konkurentsi pakuvad.
Täpselt! Ootasin vist alates 2017-2018. aastast 2-3 aastat, et USA tehnoloogiahiidudele see kohe-kohe rakendub ja siis on mäng täitsa teine. Nagu näeme, siis samas kõik jätkub vanamoodi ja need firmad on tugevamad kui eales varem.
See ülevõtmise ja siis vajadusel välja suretamise pool nagu Alphabet seda veidi tegi on mõneti õõvastav äripraktika.
Lisan ka omalt poolt tänusõnad väga huvitava postituse eest, aitäh-aitäh-aitäh! Kindlasti on Sinu blogi üks sisukamaid Eesti blogide seas ja alati loen suure huviga (ja vahel ka ostin vanadest postitustest olulist üles :))
Rahulikku saabuvat jõuluaega!
Aitäh, rõõm kuulda!
Kusjuures nende vanade postitustega on nii, et peaks neid teemasid hakkama taas päevakorda tõstma ja uuendama. Ehk aasta lõpus teengi ühe veidi sellise kokkuvõtva postituse vms.