Minu pensioni investeerimiskonto: plaanid vs tegelikkus

Möödunud aastal kirjutasin õige mitu korda PIK-ist ehk värskest pensioni investeerimiskonto süsteemist.

Pensionireformi ja LHV PIK kohta saad lugeda sellest postitusest. Näidisstrateegiad leiad sellest põhjalikust kirjatükist. Oma plaanidest minu enda isikliku PIK-iga kirjutasin 2021. aasta suvel selles postituses.

Käesolev kirjatükk keskendub sellele, milline on reaalsus – mida planeerisin teha oma pensioni investeerimiskontole laekunud II pensionisamba rahaga, mida tegelikult tegin ja mis sellest kõigest tänaseks saanud on. Samuti annan ülevaate oma Kasvukontol toimunust.

Oluline on staaž turul, mitte turu ajastamine

Just täpselt nõnda kõlab üks indeksinvestorite seas populaarne ütlus eesti keelde tõlgituna. Inglise keeles kohtame seda lauset kujul:

Time in the market beats timing the market.

Mida see tähendab? Ennekõike seda, et aktsiaturu ajastamine on keeruline ja keskmise erainvestori jaoks on enamasti mõistlikum olla osta-hoia investor.

Selle asemel, et püüda ennustada ja siis tabada aktsiaturu langust, on pikaajalise vaatega erainvestori jaoks olnud tulusam lihtsalt osta ja hoida. Veelgi parem – pidevalt ja regulaarselt aktsiaid juurde osta.

Loomulikult on minevikus olnud ajaperioode, mil turu ajastamine on olnud tulus. Vähemasti tagantjärele vaadates. Samas isegi parasjagu langusfaasis olles ei ole see kõik teps mitte lihtne. Millal siis ostutehinguid teha? Kas -10% languse pealt? Või hoopis -25% languse järel? Või oodata totaalset krahhi ja soetada aktsiaid ainult siis kui hinnad on tippudest langenud -50%?

Statistika ütleb, et turu ajastamise edukus sõltub paljuski just nimelt sellest, kuhu me selle ostuotsuse piiri tõmbame. Näiteks juhul kui oleme valmis iga kord ostma -10% languse pealt, on see ootamine end ära tasunud vaid 26% juhtudest. Kui seame piiri -30% languse juurde, on niinimetatud tasuvusprotsent 27%.

Samas kui püüame selle kõik panna oodatava portfelli turuväärtuse keelde, siis näitavad mineviku andmetel baseeruvad arvutused järgmist. Aktsiate ostmiseks -10% langust oodates jääb meie aktsiaportfell keskmiselt 5% väiksemaks kui regulaarselt igakuiselt aktsiaid ostes. Juhul kui jääme ootama -30% langust ja ostame sealt, on oodatav portfelli turuväärtus 10% väiksem kui regulaarselt aktsiaid ostes.

Septembri rahalaev

Kogu eelneva jutu panin kirja ühe selge eesmärgiga – jagada teiega oma loogikat ja mõtteviisi pensioni investeerimiskontol tegutsemise kohta.

Seega teades kõike ülaltoodut, oli mul plaan paigas. Septembri alul PIK-ile laekuv raha tuleb uuesti aktsiaturule suunata võimalikult kiiresti. Räägin siin siis seni juba kogutud pensionirahast. Tulevaste maksete osas tehtud plaan jäi samaks ja seda jagasin selles postituses.

Selleks, et raha jõuaks minu PIK-ile, lunastasin eelnevalt oma II pensionisamba fondiosakud. Seega aktsiatest ja muudest väärtpaberitest sai septembri alguseks raha kontol. See raha pidi plaani kohaselt leidma võimalikult kiiresti tee uuesti aktsiaturule.

Kuna minu esialgne investeerimisstrateegia hõlmas ka paari üksikaktsia ostu, siis tahtsin omale anda veidi aega nende aktsiate valimiseks. Panin paika tegevusplaani, mille kohaselt kogu PIK-ile laekunud raha peab olema uuesti väärtpaberitesse investeeritud hiljemalt oktoobri lõpuks. Seega andsin omale PIK portfelli kokku panemiseks ligikaudu 2 kuud.

Kuklas kummitas siis loomulikult see sama lause – oluline on aeg turul, mitte turu ajastamine.

Mõeldud-tehtud! 18. oktoobriks oli üle 90% rahast investeeritud. Ainus asi oli nüüd see, et olin oma esialgset investeerimisstrateegiat ikka päris palju muutnud. Investeerinud sellistesse väärtpaberitesse, mille puhul ostuhetk oli oluline. Selle näitasid selgelt kätte aasta viimased kuud.

Minu pensioni investeerimiskonto strateegia

Kui esialgu pidasin plaani 85% rahast investeerida ETFidesse ja ülejäänud 15% kolme erinevasse kasvuaktsiasse, siis sügis tõi pähe uued mõtted.

Paljuski olid need seotud sellega, et olin viimased aasta-kaks rohkem sukeldunud keskmisest kiiremini kasvavate börsifirmade analüüsimisse ja septembriks-oktoobriks olid õige mitme radaril oleva firma aktsiate hinnad langenud -20%, -30%, isegi -50%. Kes ei tahaks osta odavalt, eks ole?! Eriti kui „allahindlused“ paistavad nõnda suured.

Loomulikult olin hästi teadlik sellest, et nii mõnigi neist aktsiatest koges 2020. aastal erakordset hinnatõusu ja 2021. aasta oli sellele loomulik jätk ehk mullist õhu välja laskmise aeg. See tähendab, et ainuüksi hinnalanguse protsente ei tasu vaadata. Oluline on ka buumieelne hinnatase, mida on teinud vahepeal firma majandustulemused ja mida näitavad väärtussuhtarvud.

Ükskõik, kuidas ma vaatasin ja uurisin, õige mitmed kasvuaktsiad paistsid atraktiivsed. Mitte odavad või soodsad, aga suhteliselt mõistlikult hinnastatud. Või siis vähemalt mitte enam ülemäära kallilt hinnastatud.

Seega sündis otsus panustada rohkem kasvuaktsiatesse. Teisisõnu panustada suuremalt firmadele, mille ärimahud kasvavad turu keskmisest kiiremini.

Minu uueks investeerimisstrateegiaks sai 50/50: 50% ETFidesse ja 50% kasvuaktsiatesse.

Agressiivne? Loomulikult!

Riskantne? Kindlasti!

Ahnusest motiveeritud? Peab tõdema, et jah.

Tegelikult astusin sammukese veelgi kaugemale, keerasin vinti veelgi peale. Mis te arvate millega? Loomulikult, muidugi, millega siis veel kui mitte krüptovaradega. Otsustasin, et 2-4% PIK portfellist paigutan ka krüptovaradesse.

Mõttelõng jooksis mul neid otsuseid tehes sellist rada pidi – kui mul on üldse mõni investeerimisportfell, mis on väga pika horisondiga (25+ aastat), siis selleks on just nimelt minu II samba PIK portfell. Seega miks mitte võtta siin nii-öelda kõrgemaid riske, panustada võimalikult palju pikaajalisele portfelli väärtuse maksimeerimisele?!

See tähendab, et lõpuks sai kokku portfell, mis 97% ulatuses koosneb aktsiatest ja 3% ulatuses krüptovaradest. Ligikaudu 46% rahast oli aktsiafondides, 3% krüptovarade liikumist peegeldavates börsil kaubeldavates väärtpaberites ja 51% kasvuaktsiates. 3 kasvuaktsiat Euroopa börsidelt ja 11 USA börsidelt.

Loomulikult ei osanud ma ettegi kujutada, et saan oma vitsad kätte nõnda kiirelt. Või siis teisiti sõnastatuna – saan kontrollida oma riskitaluvust.

Aktsia, mis on langenud -50% võib langeda veel -30%

Napi kuu-pooleteisega oli minu PIK portfelli turuväärtusest kadunud enam kui 6 000 eurot. See tähendab, et alustuseks kontole laekunud 58 000 eurost oli alles 52 000 eurot. Ja seda kõike olukorras, kus aktsiaturud tervikuna rühkisid tegelikult ülespoole.

Kasvuaktsiad, mille puhul -20%, -40% ja isegi -55% languse pealt ostmine tundus hea mõte, kukkusid kiirelt veel -30% kuni -40%. Sellel graafikul on näha, mis hakkas juhtuma osade minu portfelli välja valitud üksikaktsiatega just täpselt pärast seda kui viimased ostud tehtud said.

Globaalsed aktsiaturud samas jätkasid tasapisi ülespoole liikumist ning on sama ajaga tõusnud ligikaudu +6% (graafikul VWRL ehk globaalse aktsiafondi hind).

Ostuhinnaga võrreldes on täna 14 üksikaktsia positsioonist 7 miinuses enam kui 20%. Neist 4 on miinuses enam kui 30% ja 1 enam kui 40%. Plussis on ainult üks aktsia. See, mille soetasin detsembris kontole alles jäänud raha eest. Päris valus, eks ole?!

Kes oleks võinud arvata, et see riskivalmiduse test nõnda kiirelt aset leiab. Siinkohal ma ei väsi kordamast – ja seda kõike tingimustes, kus aktsiaturg tervikuna muudkui tõuseb ja tõuseb ning lööb uusi rekordeid.

Mida sellest kõigest õppida?

Seda, et tark ei torma? Seda, et oleks võinud endale ostude tegemiseks anda rohkem aega kui kuu-kaks? Pigem ei. Seda me siit järeldada ei saa. Miks? Eks ikka sellepärast, et aktsiaturg tervikuna ju jätkas tõusu.

Minu mureks kujunes see, et sukeldusin ehk liialt hoogsalt sisse aktsiatesse, mis olid langustrendis ja mis ongi oma olemuselt väga volatiilsed (suure hinnakõikumise ulatusega). Kuigi tegin nii nagu ikka, et planeerisin osta vähemalt kahes osas, siis antud juhul jäi nende kahe eraldi ostu vahele lihtsalt liialt lühike aeg. Juhtumisi läks ka nii, et just nimelt selle ooteperioodi jooksul liikusid nende aktsiate hinnad pigem külgsuunaliselt. Seega ostsin küll kaks korda, kuid praktiliselt sama hinnaga.

Mulle endale tundub, et kõigest sellest on võimalik kaasa võtta kaks õppetundi.

Esimene on minu jaoks selline juba teada tarkuse üle kordamine – üksikaktsiate valimine ei ole kerge. Täppi on vaja panna kahe asjaga: 1) valida välja suurepärane ettevõte, 2) valida oskuslikult ja hästi ostuhetke.

Ma siiralt loodan, et esimese punkti osas saadab mind edu. Kui mitte kõigi, siis vähemalt enamusega välja valitud aktsiatest. Seda näitab aeg, ennekõike järgmised 3-5 aastat.

Teise aspekti osas tuleb tõdeda, et ka siin on taas kord mängimas olulist rolli aeg. Lõpuks on aeg see, mis toob lunastuse ebaõnnestunud ostuhetke valimise osas. See tähendab, et tuleb lasta neil aktsiatel portfellis lihtsalt olla ning ettevõtete majandustulemustel kasvada. See on see, mis lõpuks toob lunastuse – kasvavad ettevõtete majandusnäitajad. Olgu nendeks siis käive, kasumlikkus või rahavoog. Mida kiiremat kasvu need finantsnäitajad teevad, seda kiiremini saabub lunastus.

Juhul kui loodetud/prognoositud kasvu finantsnäitajates siiski ei saabu, siis tuleb tunnistada oma viga aktsiavalikul ning vastu võtta müügiotsus.

Portfelli jaotus on väga oluline

Teine õppetund puudutab portfelli jaotust (allokatsiooni). Ma ise seda harjutust läbi ei teinud, peamiselt seetõttu, et ei pea end enam väga riskikartlikuks, aga teistele soovitan küll.

Viimase 40 aasta jooksul on näiteks USA aktsiaturg langenud kalendriaasta sees rohkem kui -20% kaheksal korral. Keskmine tipust põhjani langus on siis olnud ligikaudu -29%. Ütleme, et ümmarguselt -30%. See on vähim, mille jaoks üks aktsiainvestor oma vaimu valmis peaks panema.

Samas kasvuaktsiate (kiirelt kasvavad ja sageli veel kasumit mitte teenivad firmad) hinnad kõiguvad palju rohkem. Näiteks Amazoni aktsia hind oma esimese 11 tegevusaasta jooksul (aastatel 1998-2008) langes ühe kalendriaasta sees keskmiselt -48%. Kriisiaastate keskmiseks languseks on olnud koguni -73%.

See tähendab, et Amazoni aktsionär pidi taluma igal aastal tipust põhjani langusepisoode, kus aktsia hind kukkus keskmiselt -48%. Praktiliselt pool rahast kadus mõneks kuuks Amazoni aktsiapositsiooni turuväärtusest igal aastal. Uh, vot see juba nõuab omajagu närvi.

Lihtsustades tähendab see nüüd seda, et kasvuaktsiatesse investeerides pane vaim valmis selleks, et languse puhul ei piirdu see keskmiselt -30% nagu aktsiaturu puhul tervikuna, vaid pigem kujuneb keskmiseks languseks -50%.

Seega juhul kui minu portfell sisaldab 50% ulatuses indeksfonde ja 50% ulatuses kasvuaktsiaid, siis tasub end eel häälestada selleks, et varem või hiljem ootab mind ees keskmiselt -40% suurune portfelli turuväärtuse hinnalangus. See, mida ma 2021. aasta viimastel kuudel kogesin on köömes. See -10% langus oli vaid kondiproov.

Mida ma siinkohal rõhutada soovin ongi see, et 95% ulatuses määrab sinu investeerimisportfelli riskitaseme (ja ka oodatava tootluse) ära see, millistele varaklassidele ja investeerimisvõimalustele keskendud ja millise osakaaluga neid oma portfelli kaasad.

Mida suurem on kasvuaktsiate (ja ka krüptovarade) osakaal, seda suurem on hinnakõikumise ulatus. Mida suurem on aktsiate osakaal võrreldes võlakirjadega, seda suurem on hinnakõikumise ulatus. Enamasti käivad risk ja oodatav tootlus õnneks käsikäes ehk selle kõrgema hinnakõikumise ulatuse talumise preemiana saame nautida kriipsuvõrra kõrgemaid pikaajalisi tootlusnumbreid. Samas nendest kõrgematest oodatavatest tootlusnumbritest pole kasu kui me ei suuda oma investeerimisstrateegiast kinni pidada ja langusfaasis müüma tõttame.

Seega kõige parem on kohe alguses sättida oma asjad nõnda, et võtame just täpselt nii palju riski nagu suudame taluda.

Minu Kasvukonto ülevaade

Oma Kasvukontoga olen jätkanud vanas rütmis – iga kuu alul 100 eurot püsikorraldusega Kasvukontole pluss aktiveeritud on ka mikroinvesteerimise funktsionaalsus. Fondiks on ikka see sama VWRL kauplemissümboli taha peituv Vanguard FTSE All-World UCITS ETF.

Mõelda vaid, selle 2 aasta ja 3 kuuga, mil Kasvukonto eksperiment on kestnud, on igapäevaste kaardimaksete ümardustehingute ehk mikroinvesteerimise tulemusena Kasvukontole lisandunud 606 eurot. Püsikorraldusega on Kasvukontole suundunud 2 700 eurot.

Möödunud aasta lõpu seisuga ehk täpselt 2 aastat ja 3 kuud hiljem on Kasvukonto väärtuseks 4 246 eurot. Erinevateks tasudeks on kulunud 45 eurot, kasum dividendidest ja aktsiate hinnatõusust 986 eurot. Pea 1 000 eurot justkui maast leitud. Väga lahe!

Mul on siin 3 tähelepanekut, mida soovin jagada. Esiteks, mikroinvesteerimine on äge. Kes oleks osanud arvata, et siit nii palju Kasvukontole koguneb. Ligikaudu 18% kõigist sissemaksetest on tulnud mikroinvesteerimisest ehk kaardimaksete sendiümardustest. Kõrvalepõikena, minu elukaaslane, kes kasutab pangakaarti igapäevaselt oluliselt sagedamini kui mina, on ainuüksi ühe aastaga mikroinvesteerimise abiga Kasvukontole suunanud üle 500 euro.

Number kaks – selle veidi enam kui kahe aasta peale on tehingutasudeks kulunud 33 eurot ja haldustasusid olen maksnud kokku 12 eurot. Pole üldse paha. Eriti arvestades seda, et ma tõesti pole kogu selle aja jooksul ju pidanud ise lillegi liigutama. Raha liigub kontole automaatselt püsikorralduse ja mikroinvesteerimise toel, tehingud teeb LHV minu eest automaatselt ise, laekunud dividendid vahetab eurodesse ja reinvesteerib samuti LHV ise. Öeldakse, et mugavus maksab. Antud juhul õnneks mitte kuigi palju – keskmiselt 1 euro ja 66 senti kuus.

Kolmandaks, kui vaatan Kasvukontole kogunenud summat, siis see teeb juba meele päris rõõmsaks. Ma ei väida, et see raha on nüüd sinna tee leidnud ilma, et ma oleks seda märganud. Kui mikroinvesteerimise kohta võib seda väita, siis igakuise 100-eurose makse kohta pigem mitte. Ma ikka näen ja olen selgelt teadlik, et iga kuu suunan selle 100 eurot Kasvukontole. Küll aga teeb mu meele rõõmsaks see kui vaatan, et selle veidi enam kui 2 aasta sihipärase tegutsemise tulemusena võiksin nüüd Kasvukonto raha eest teha näiteks ühe kahenädalase reisi Kariibidele. Või hoopis veeta 3-4 nädalat Tais või Balil. Mitte, et ma seda kohe teeks, aga ma tean, et ma võin seda teha. Ma saan. Mul on see võimalus. See on hea tunne!

Tegemist ei ole investeerimissoovitusega. Investeerimisteenuste pakkuja on AS LHV Pank. Tutvu tingimustega ja riskidega lhv.ee ja küsi nõu asjatundjalt. Artikkel on valminud koostöös LHV Pangaga.