Viimastel kuudel olen märganud õige mitmeid postitusi oma investeerimisteekonna jagamise kohta. Olgu siis sotsiaalmeedias või blogides, nii laiemale avalikusele vähem tuntud finantsvabaduse poole püüdlejate kui ka tuntud finantsblogijate esituses. Need on olnud päris võimsad edulood.
Tõenäoliselt on nii, et osadele on need suureks inspiratsiooniks ja käimalükkavaks jõuks. Teistele aga hoopis piduriks. Ükskõik, kas põhjuseks tahtmatus pingutada, siiras usk, et kindlasti on seal taga mingi õnne faktor, mida mina ei suuda kopeerida või midagi muud.
Olgu, kuidas on, aga mulle on praktiliselt kõigist nendest kirjatükkidest, postitustest ja story’dest silma hakanud aga hoopis muu. Selleks on edukultus.
Tähelepanu ja olge hoiatatud!
Olge te nüüd kohe hoiatatud – panen alljärgnevalt ausalt ja ilma igasuguse filtrita kirja mõtted, mis mul neid lugusid lugedes tekkinud on. Kindlasti saab see jutt selline, mis paljudele ei meeldi. Võib ka juhtuda, et astun kellelegi nii-öelda varba peale. Samas see ei ole kuidagi teadlikult nõnda planeeritud.
Lihtsalt ühtäkki kõiki neid lugusid lugedes ja üle lugedes, olles ise samal ajal kodumaalt eemal ja teises keskkonnas, mõistsin kui väga erineb minu tänane mõttemall nendes lugudes kirjeldatust.
Võib-olla ongi asi praegu just selles – näen asju justkui distantsilt. Aga võib-olla olen lihtsalt vanaks jäänud. Pakun, et enamusest finantsblogijatest olen keskeltläbi 10 aastat vanem. Kui mitte rohkem. Või siis on elu ja hingamine provintsilinnas Tartus lihtsalt teine. Teame ju hästi, et keskkond mõjutab meid palju.
Pealinn kui edule orienteeritud elu kants
Viimased kaheksa aastat olen elanud Tartus. Sellest viimased viis ja pool aastat ei ole ma palgatööl käinud. Nokitsen üksi oma asjadega. Mõnikord konsultatsioonide, mõnikord koolituste, mõnikord kirjatöödega. Enamasti on tempo rahulik. Seda nii seetõttu, et ma just nõnda tahan ja planeerin, aga ka seetõttu, et nii lihtsalt on.
Aegajalt käin ka Tallinnas. Varem rohkem, pärast pandeemiakriisi ikka päris harva. Samas iga kord kui veedan paar päeva Tallinnas tunnen, kuidas see mind muudab.
Kui olen Tallinnas vaid ühe päeva, siis olen õhtuks äksi täis – meeletult palju tegutsemistuhinat, mõtteid ja indu.
Kui jään kaheks päevaks, siis tunnen sageli, et olen olnud väga produktiivne. Palju sai tehtud, palju sai nähtud, palju sai mõeldud. Enamasti on need päevad suhteliselt tihedalt kohtumisi täis planeeritud. Koju naastes olen iga kord heas mõttes justkui läbi raputatud. Oli veidi väsitav, aga kasulik mitmes mõttes.
Kui jään kolmeks päevaks, siis on adrekas põhjas. Elu keeb, rahvas liigub, raha liigub. Äge! Oh, mida kõike saaks veel teha. Sellega tahaks teha seda projekti, tollega käivitada toda ideed. Teel tagasi Tartu poole on pidevalt tunne, et just nüüd ja kohe teen kõik ära. Kõik on võimalik. Piire ei eksisteeri. Ületamatuid raskusi samuti mitte. Kui koju jõuan, siis tervitab naine mind oma siira silmavaatega ja mõistan hetkega – jälle olen üle pannud.
Kui sel hetkel mu vererõhku mõõta, siis tõenäoliselt oleks pilt üpris nigel. Kui sel hetkel kõik oma ambitsioonide allikad ausalt kirja panna, siis oleks pilt puhta egoistlik. Kui sel hetkel kõik minu jaoks oluline välja öelda, siis oleks pilt päris kurb. Ainus, mis minu seest tuleb on see – ma tahan veel ja rohkem ja siis veel rohkem. Tööd, raha, edu.
Mis üldse on edu? Kes on edukas inimene?
Kas see rohkem tööd, raha, edu, on ikka tegelikult ja päriselt ka see, mida soovin? Kas see, kes seda tunneb, olen ikka mina? Või on siin taga peidus miskit muud?
Umbes sel samal ajal kui alustasin selle blogiga ja ka sihipärase investeerimisega (2013-2014) defineerisin ma enda jaoks suure tööalase eesmärgi – ma soovin, et ma saan tulevikus teha seda, mida ma tahan, millal ma tahan, kui palju ma tahan ja nendega, kellega tahan. Teisisõnu unistasin siis veel palgatööl käies sellest, et saan ise valida oma ettevõtmisi, saan otsustada, kellega ma neid asju koos ajan, millal ma tööd teen ja kui palju ma tööd teen.
Sellest sai minu esimene ehitusklots isikliku edu valemi jaoks. Täielik tööalane valikuvabadus.
Teine klots loksus paika aastake-paar hiljem – minu vaimne ja füüsiline tervis. Sellest, et veidi on oma vaimse tervisega tarvis tegeleda, sain ma aru ise. Viimased aastad fondijuhi ametis ei olnud kerged. Füüsilisele tervisele tõi tähelepanu üks omapärane tahk. Nimelt tutvusin oma toonase elukaaslasega, kes oli minust päris palju noorem. Tervenisti 15 aastat. Ühtäkki tabasin end mõttelt, et ma soovin olla tema ja meie tulevaste laste jaoks olemas võimalikult kaua. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid täielikult olemas kogu oma elujõus.
Loomulikult on üheks oluliseks sisendiks sellisel puhul füüsiline tervis. Nõnda leidsin enda jaoks qigong’i, mida olen teinud tänaseks 6 aastat järjest igal hommikul. Isegi nädalapäevad tagasi kui lennukile minekuks oli vaja kodust startida kell 4 hommikul, panin äratuskella varasemaks ja tegin oma harjutusi. Tean, et see on mulle hea. Tean, et see on minu kehale hea. Tean ka, et see on minu jaoks oluline. See on osa sellest, kes ma olen.
Miks see on nii? Lihtne, sest ma käitun nii nagu elaksin vähemalt 120 aastaseks. Ma soovin elada vähemalt 120 aastaseks. Ja mitte lihtsalt elada, vaid täisväärtuslikult elada. Seega käitun nii nagu 2/3 minu elust oleks alles ees.
Kas oled mõelnud, mis siis kui sinu tänane auto jääks sinuga terveks sinu eluks? Või sinu tänane kodu? Kuidas käituksid, kuidas kannaksid hoolt nende asjade eest? Iga mõlk ja täke jäävad. Iga mustus, mida sa ei puhasta, kogub peale uut mustust. Meie kehaga ju ongi nii. Meil on üks ja ainus keha, mis peab meid teenima terve elu. Mina olen teadlikult püüdnud oma elu korraldada nii, et minu liigesed, lihased ja siseorganid oleks hoitud ning treenitud. See hõlmab endas toetavaid toitumisharjumusi, liikumisharjumusi ja treeningharjumusi.
Edu valemi kolmas komponent
Kolmas klots on minu edu valemil veel. Selleks on suhted lähedastega. See tõusis väga äkitselt ja tugevalt fookusesse siis kui paar aastat tagasi avastati minu emal kasvaja. Kes midagi sellist oma pereringis on kogenud, need teavad. Ühtäkki on tunne, et oot-oot, nii ju ei saa, ei või, ei tohi. See kõik on ebaaus, sest nii palju on veel tegemata, nii palju on veel rääkimata, nii palju on veel kogemata.
Kuigi sain juba varem oma emaga hästi läbi, siis sellest ajast alates olen olnud väga tänulik, et otsustasin kolida Tartusse. Nõnda olen vaid 15-minutilise autosõidu kaugusel ja saan vajadusel maal ka abis käia. Täna saan öelda, et olen valinud selle, et olla oma emaga lähedane, suhelda sagedasti ja olla teineteise eludega kursis. See on minu jaoks oluline.
Seega minu edu valem on selline – eneseteostust võimaldav töö paindliku graafiku alusel pluss üha paranev vaimne ja füüsiline vorm pluss väga head ja südamlikud suhted lähedastega.
Aga kus on siis miljonid, kuld ja kard? Kus on suurepärased investeerimisportfelli tootlusnumbrid? Kus on miljoniportfellid?
Jah, need on toredad. Võib ka öelda, et ikka päris olulised. Samas need on ikkagi tööriistad. Need on vahendid jõudmaks selleni, mis on edu päriselt – eneseteostus, tervis, suhted.
Sa oled juba võitnud!
Nüüd jõuame lõpuks asjani. Kui lugesin neid eelmainitud edulugusid, siis igaüks oli erinev, kuid nad kõik olid sarnased. Rahmimine viiel palgatööl. Rahmimine paralleelselt täiskohaga koolis ja täiskohaga palgatööl. Rahmimine palgatööl pluss ettevõtjana. Vallalisena, paarisuhtes üksiküritajana, laste kõrvalt. Rahmimine, pingutamine, piitsutamine.
Mille nimel?
Poole miljoni? Miljoni? Kümne miljoni?
Kas see ongi siht? Kas see on see päris eesmärk? See ongi see päris finiš, kuhu me kõik soovime jõuda?
Teame tegelikult ju igaüks seda lihtsat ütelust – süües kasvab isu. Investeerimisportfellide ülesehitajatena ja investoritena tunnetame seda vägagi hästi. Kui vaid saaks 10 000 kokku, siis oleks ikka päris hea! Saabub 10 000. No samas 100 000 euroga tunneksin end hästi. Saabub 100 000. No 500 000 portfelliga saaksin end vabalt tunda. Saabub 500 000. No miljoniga tunneksin end turvaliselt. Saabub 1 000 000. Kõik läheb aina kallimaks ja maailm on segane, 5 000 000 oleks sellistes tingimustes parem.
„The hardest financial skill is getting the goalpost to stop moving“
– Morgan Housel
Lugedes neid lugusid kumas sealt selgelt läbi just nimelt see ehteestlaslik pingutamine, kannatamine ja piitsutamine. See on üks pool – kas see kõik peab tulema läbi sellise kannatuse ja raskuse?
Kas me ei võiks juba sel teekonnal käies liikuda naeratus näol, meel rõõmus ja tervis, nii vaimne kui füüsiline, korras?
Kui sa täna paned oma igakuised tulud ja kulud kirja, siis sa oled juba võitnud!
Kui sa täna omad pangakontol rahavaru, siis sa oled juba võitnud!
Kui sa täna veidigi investeerid, siis sa oled juba võitnud!
Iga samm, mida sa oled teinud oma tänase või tulevase finantsolukorra parandamise suunas teeb sinust võitja. Sa oled võitja juba täna. Sa oled edukas! Päriselt ka!
Suures plaanis ei ole tegelikult vahet, kas sa suutsid sel kuul säästa 13% või 33% või 63%. Sa oled juba võitnud.
Tagajärjed, mis avalduvad hiljem
Teine pool on kogu selle pingutamise juures veel. Asi, millest ei kirjutata. Võib-olla ka asi, mida ei tajuta. Veel.
See on see, mis hinnaga kogu see rahaline edu tulnud on. Millised on nende laste mälestused, hoiakud ja iseloom, kes kogu selle pingutamise sees on üles kasvanud? Milline on nende pingutajate endi tervis 5, 10 või 15 aasta pärast? Millised on suhted partneriga? Kas need paarid jäävad pärast pingutuse lõppu üldse kokku?
Lugematul hulgal on kirjutatud artikleid ja postitusi finantsvabaduse poole püüdlejatest, kes pärast eesmärgini jõudmist (eelnevalt seda eesmärki muidugi vähemalt kaks korda edasi lükates) on avastanud end mittetoimivast paarisuhtest. Suhtest, mis ei paku rahuldust. Suhtest, mis tundub ebamugav. Suhtest, mis on end ammendanud.
Miks nii? Eks ikka sellepärast, et koos külg külje kõrval pingutades ja läbi elu surudes on elu ühtmoodi, kuid selle kauaoodatud vabaduse saabudes teistmoodi. Siis ühtäkki vaadatakse oma partnerile otsa ja ei nähta seal enam seda, mida seal arvati olevat. Sulle vaatab vastu võõras ja rahulolematu inimene, kellel on soovid ja tahtmised, millest sul polnud aimugi.
Millal sa viimati vaatasid oma partnerile silma kauem kui 2 sekundit? Millal sa viimati küsisid oma partneri käest, mis on täna tema suurim hirm? Millal sa viimati küsisid oma partneri käest, mis on täna tema suurim unistus?
Suhted, olgu lähedaste või partneriga, on midagi sellist, millega peab tegelema jooksvalt. Muidugi siis kui sa soovid, et sul oleks head, südamlikud ja toetavad suhted oma elukaaslase, vanemate ning lastega. See ei ole midagi, mida saab panna pausile ja öelda, et ma tegelen sellega siis kui mul on miljoniline aktsiaportfell koos. Või noh, tegelikult saab küll. Lihtsalt sellel kõigel on tagajärjed.
Meil tuleb teha elus valikuid. Igal valikul on tagajärg. Mõnikord positiivne, mõnikord, teise nurga alt vaadelduna, negatiivne. Mille sa valid täna? Mis on sinu eesmärk päriselt? Millist elu sa soovid elada?
Investeerimine ja portfelli kasvatamine ei tohi olla lõppeesmärk
Kust see kõik tuleb? Miks ma sellist juttu nüüd siin kirjutan? Eks ikka seepärast, et olen omal nahal suure osa ülaltoodust läbi elanud.
26. eluaastast kuni 30ndate keskpaigani sõitsin praktiliselt kogu aeg gaas põhjas. Jah, karjäär oli edukas, sissetulekud kasvasid, säästud kasvasid, aga suhted pragunesid, närvid olid krussis, tervis oli läbi. Kujutage ette, ma olin 33-aastane üldsegi mitte oluliselt ülekaaluline mees ja ma ei saanud teha kätekõverdusi. Mu küünarliigesed lihtsalt ei võimaldanud seda. Nad ei talunud mu oma enda keha raskust.
Midagi pidi muutuma. Esimene samm oli füüsiline eemaldumine. 2013. aastal kolisin Tartusse. Jätkasin samal töökohal ja käisin seepärast kahel päeval nädalas Tallinnas kontoris. Hommikul varase rongiga Tallinna, õhtul tagasi Tartusse. Jah, see ei olnud kerge ja mugav, aga parem kui iga päev kontoris käia. Muide, kodukontori kauplesin toona välja nõnda – leppisin oma ülemusega kokku, et teeme 2-3 kuu pikkuse testperioodi. Juhul kui kõik toimib, siis kolin Tartusse, kui ei, siis jätkan vanaviisi.
Igatahes teine suur muutus tuli kui taeva kingitus. LHV ostis meie pensionifondide firma ära ja meid kõiki koondati. Milline suurepärane võimalus võtta aeg maha. Kogu meie kollektiivist olin mina praktiliselt ainus, kes uut töökohta ei otsinud. Kõiki teisi (mõni üksik erand välja arvatud) kannustas kiirelt uuele töökohale liikuma hirm. Hirm finantsilise ebakindluse ees.
Ka minul oli hirm ja ebakindlus. Olin harjunud saama ikka päris head palka ja aasta lõpus ka preemiat. Samas minul oli midagi, mida polnud vähemalt minu teada ühelgi minu kolleegil. Mul oli selge ettekujutus oma igakuistest tuludest ja kuludest (selleks ajaks olin neid igakuiselt kirja pannud juba 4 aastat), mul oli kogutud üpris kopsakas meelerahufond ja mul oli väga selge ning ennast ka juba tõestanud investeerimisstrateegia. See kõik vähendas ebakindlust ja andis julguse aeg maha võtta.
2016. aasta suvest alates olid minu sissetulekud järgmise 3 aasta jooksul ikka praktiliselt olematud. Eriti võrreldes kuludega. Need kolm aastat elasin ma suuresti oma säästudest. Mitte otseselt aktsiaportfellist, aga ütleme siis nii, et keskmisest kopsakamast meelerahufondist.
Ühtlasi tähendas see seda, et need 3 aastat minu investeerimisportfelli väärtus ja jõukus tammusid praktiliselt paigal. See on suurepäraselt näha alltoodud graafikul.
Kas ma oleks tahtnud, et mu portfell oleks nende 3 aasta jooksul kasvanud? Loomulikult! Eriti kui võtta arvesse, et 2016-2019 oli Eesti finantsblogimise maastikul see kõige kibedam periood, mil külvati seemned, mille vilju paljud täna naudivad ja raporteerivad.
Ma ei ole seda kunagi välja arvutanud, aga julgen puusalt pakkuda, et kui ma oleksin jätkanud tööl käimist, saanud palka, mis kataks ära minu elamiskulud ja kasvõi 10-15% oma palgast investeeringutesse suunanud, siis minu netoväärtus oleks täna 2-2,5x kõrgem. Võib-olla isegi rohkem.
Aga ma ei teinud seda. Ma valisin teise tee. Valisin selle, et tegelesin pea kolm aastat iseendaga. Õppisin paremini tundma ennast ja oma soove, reisisin igal aastal 3-4 kuud maailmas ringi ja lihtsalt elasin elu täiel rinnal. Loomulikult jättis see oma jälje finantsidele ja seda on ülaltoodud graafikult hästi näha.
Kas ma täna seda kahetsen? Kui ma lugesin kõiki neid eelmainitud edulugusid, siis üks osa minust vastas sellele küsimusele jah. Teisalt kui toon uuesti fookuse iseendale ja sellele, mis on oluline minu jaoks, siis on vastus selge ei.
Mille jaoks me investeerime? Mille jaoks me seda raha siis kogume? Ikka selleks, et elada just täpselt seda elu, mida me ise soovime. Mida varem, seda parem.
Raha, säästud ja investeerimisportfell on lõppude lõpuks ikkagi vaid vahendid jõudmaks selleni, mis on päriselt oluline – eneseteostus, hea tervis, head suhted.
Suur aitäh selle sügava ja kõige olulisemat meeldetuletava postituse eest! Olen ka ise mõelnud sageli sarnaseid mõtteid ja nii hea meel, et Märten need siin nii hästi ja targalt sõnastas!
Võta heaks!
See on kõige ilusam sõnavõtt, mida ma investeerimise teemal Eesti maastikul lugenud olen. Olen enda jaoks defineerinud “edu” võtme väga sarnaselt ja igapäevaselt tegelen sellega, et seda endale meenutada, sest elan juhtumisi Tallinnas ja sellele mõtteviisile sama laia kõlapinda ei ole kui miljoniportfellidele. Seega suured tänud südamest, et hõikasid kõik selle välja. Tore teada, et on mõttekaaslasi olemas.
Aitäh! Jah tõesti on hea teada, et on mõttekaaslasi 🙂
Dividend Investori ajaloo parim artikkel!
Aitäh! Aeg-ajalt lihtsalt tuleb panna asju perspektiivi.
Panid minu mõtted üks-ühele kirja 🙂
Üks oluline punkt veel – võib tunduda, et vabama elu loomine on midagi kauget ja kättesaamatut. Tegelikult võib see olla juba paljudele ka praegu kättesaadav kui vaadata hetkeolukord lihtsalt üle ja proovida leida võimalusi.
Äkki on võimalik töötulus optimeerida makse, kalduda tarbimises minimalismi suunas, kasvõi ajutiselt, vaadata, et ka tagasihoidlik netoväärtus kuskil tootmas oleks ning selgubki, et ei ole vaja teab mis suurt portfelli, et teha elus muutusi, elada teisiti ja ehitada parem elu.
Juba paar töövaba päeva nädalas võimaldab puhata, õppida, luua paremaid suhteid ja otsida uut sobivamat suunda elus.
Üks huvitav mõte on teha ka teistpidi arvutus. Kuidas kujundada optimaalne elu ja mis oleks selle parameetrid – näiteks selline, kus oleks elu kestmise ajal paindlikuks eluks piisavalt, aga samas elu lõpus ei omaks tarbetult suurt vara.
Kas keegi võidab sellest kui järgnev põlv pärib võrreldes eakaaslastega ebaproportsionaalse vara? Oskavad nad seda ka hoida ja väärtustada? Saavad neist seetõttu targemad inimesed? Kas ise võidame sellest kui oleme vanadekodus kõige rikkamad vanurid? Aitab see meil teistega häid suhteid luua, mis põhinevad ka õigetel alustel?
Perspektiivi küsimus.
Väga õige. Nädalas 1 tööpäev vähem muudab väga palju, ikka väga-väga palju.
Ja selle järgmiste põlvede asjaga olen ka täielikult nõus. Eks loomulikult oleks tore elluastumisel noori veidi toetada, aga ennast selle nimel ohverdada ei tundu paslik.
Väga hea postitus!
Aitäh!
Aitäh selle postituse eest! Olen ise olnud oma investeerimisteekonnal sarnase suhtumisega (tasa sõuad, kaugele jõuad) ning omale iga-aastaseid eesmärke seades olen sealt sihilikult välja jätnud finantside osa ja suunanud need pere, kodu ja paarisuhte teemadele.
Igaühele oma, ning ma teistpidi imetlen inimesi, kes on mingi kitsa eesmärgi nimel (olgu see siis finantside, ettevõtluse või karjääri valdkonnas) sinu poolt kirjeldatud laiema elu tagaplaanile jätnud – sest mina seda ei tahaks, ega teaks, kas suudaks. Aga on tähtis, et igaüks teeks selle otsuse ise ja teadlikult ning sinu lugu on ühe perspektiivina kindlasti selles abiks.
Võta heaks. Tore lugeda, et meid on siin palju, kes vaatamata investori toolil istumisele tähtsustavad ka muid asju.
Tänan huvitava ja mõtlemapaneva postituse eest!
Kuskilt on meelde jäänud, et hoidsid aastast meelerahufondi. Ühest hilisemast artiklist jäi aga 6 kuud meelde. Kui suurt meelerahufondi täna hoiad?
Olen ise hoidnud aastast raha varu, aga tunnen et see paneb mind liiga mugavalt tundma. Seetõttu mõtlesin 2022 vähendada meelerahufondi poole võrra ja otsida soodsaid ostukohti börsilt. Hea plaan, ei? 🙂
Ma sellel enda jaoks segasel ajal hoidsin isegi 3-4 aasta kulud tähtajalistes hoiustes. Täna on ühte numbrit raske öelda. Eraisikuna vast on meelerahufond seal umbes 3-4 kuu kandis, samas ettevõttes hoian ka enamasti 3-kuulist kulude puhvrit (muuhulgas endale makstavat palka). Eks ta sinna 3-6 kuu vahele vist jääb. Osa sellest niisama kontol, teine osa pankade võlakirjades.
Kui sissetulekud on suhteliselt regulaarsed, siis meelerahu fondi kasutamine selleks, et ajutiselt kiirendada börsilanguse ajal aktsiaoste on minu arvates mõistlik mõte. Kindlasti veidi riskantsem lähenemine ja sõltub paljudest teguritest, aga olen ka ise seda praktiseerinud. Kui rahaasjadest hea ülevaade olemas, siis minu arvates väärt puhver, mida suuremate krahhide ajal käiku lasta. Loomulikult mitte täies ulatuses.
Lõpuks…….lõpuks julges keegi selle kõik välja öelda. Viimased miljonipostitused Oolodelt, Müüridelt ja veel mõnedelt härradelt pani tõesti mõtlema, kas selline ongi tänane elu? Ei, igati tublid poisid et nad on selle saavutanud. Kõik need ohverdused ja 16 tunnised tööpäevad on tehtud 20ndates aastates. Osad on saanud pidevalt palgakõrgendust ja puudunud elamiseks vajalikud väljaminekud. Minul, kes ma olen 36a, kahe lapse isa, tekkis küsimus kas nad on valmis selleks ka täna pere kõrvalt (eeldusel et neil pole miljoniportfelli)? Kahtlen…..Tunnen pigem puudust, et miks kõik meie esikinvestorid, kes on jõudnud samuti 30-40 eluaastatesse, loonud pered, ei räägi sellest, kuidas täna alustada ja saavutada Eesti KESKMISEL PEREL, kes elab ala Võrumaa metsade vahel (sest meil on ju riigis “Maale elama”), finantsvabamat/rahamurevabamat elu 10-15 aasta pärast. No ilmselgelt ei ole võimalik olla 50% klubis, kui perel on eluasemelaen, autoliising ja palgatase pole Võrus sama mis Tallinnas. Ärge hakkake siin rääkima, et sõida siis 500 EUR autoga. Ega ikka sõida juba laste turvslisuse pärast. Ka Investor Toomas minu meelest sõidab vaid oma algsete (ala MSFT või AAPL) investeeringute laineharjal, mis sai ostetud just siis kui sina aja maha võtsid. Võiks ju kajastada, kas ta täna alustava investorina ka neid ettevõteid ostaks.
Kuid jah, võimalusel võtke aeg maha! Tegin sama lükke ka ise eelmise aasta algusest. Rügasin ettevõttes üle 10 aasta ja sain tippu. Ühel päeval autoroolis teel Tallinnast Tartu mõistsin et aitab. On aeg endale ja perele. Sarnaselt sinule on olemas meelerahufond, mis lubab nii pikalt tööst eemal olla ja lasta peal selgineda.
See pole üleskutse, et tulge töölt ära! Ei, lihtsalt võtke vabamalt ja meeletu rügamise asemel leppige rohkem keskpärasusega ning keskenduge endale, perele, suhetele sõpradega!
Edu kõigile
Aitäh, et jagasid! Igati nõus.
Soovitan kõigile soojalt minna ja mängida veidi selle kalkulaatoriga. Ükskõik, mis numbreid siia sisestada, kui teha seda piisavalt pikalt ehk 10-15 aastat järjest, siis on tegelikult edu ja progress garanteeritud. Umbes nagu see kui annad endale lubadue, et tõmban iga päev kangil lõuga. Siis see progress lihtsalt juhtub. Justkui iseenesest. Sama on regulaarse säästmise/investeerimisega. Isegi kui selleks summaks on 10 eurot kuus või 10% palgast.
Väga hea lugemine ja ilmselt mina üks nendest, kelle lugu lugesid. Olen küll omalt poolt proovinud ka enamasti seda tumedamat poolt välja tuua, et see teekond tõesti eeldab teadu võimekusi ja hinna maksmist ning pole enamusele sobilik kuna juhtubki see millest rääkisid. Minu isiksuse tüüble näiteks jälle vastupidi need slow and relaxed easy kavad täiesti vastuvõetamtud ja ausalt ajavad väga närvi. Kuna meeldibki hullu panna, potensiaali maksimeerida ja enda võimeid piirini ja üle selle arendada ning see on see, mida ma naudin ja mis mulle sära silma toob ja hommikul voodist välja ronima motiveerib. Portfelli suurus või netovara suurus on lihtsal kõrval produkt tegevusest ja enamasti reaalne edu ja oluline osa väärtusest on kuskil mujal.
Nõus, et oleme inimestena erinevad ja eks mängib rolli ka see, kes parasjagu millises elu faasis on. Vahelduseks siis edulugudele veidi teistsugune lugu 🙂
Tõesti siiras ja hingeminev kirjatükk. Ära enam kahtle, Sa oled õigel teel! Edu on tore, kui ta su juurde tuleb, ise pole vaja tema järele joosta. Omaette suur oskus on edust ja peadpööritavast kiirusest õigel ajal kõrvale astuda, selleks et teha seda, mida tahad, kellega tahad ja niipalju, kui tahad. Peame meeles pidama, et siit ilmast lahkume kõik ikka kaks kätt risti rinnal, kõik kokku aetud varandus jääb maa peale maha. Sestap las investeerimine toetab meie ele suuri eesmärke ja mitte vastupidi. Veel kord, minu meelest oled küll igati õigel teel.
Tore, et meeldis! Minul kahtlusi ei ole, olen aru saanud, mis on minu jaoks oluline ja püüan ikka selle järgi elada 🙂
Märten, need on mõtted, mis tekivad seda postitust lugedes. Mis mul märkamata jääb?
Kaalukausil ühel pool on 33-aastane Märten, kes viimased 9 aastat on teeninud väga korralikku palka, kuid sellest hoolimata oli eluga õnnetu, töölt koondati, kätekõverdusi teha ei suutnud, naisest läks lahku ja vaimselt kadunud. Kaalukausi teisel poolel on need vastikud markooolod, kristisaared ja kristjanliivamäed, kes on täna vanuses 30-35, heas vormis, armastava pere, korraliku kodu ja miljonilise või enama portfelliga, teevad missiooniga südamelähedast tööd ja on varakult teadlikult soovinud oma kõige suurema energiaga eluperioodil eesmärgipäraselt tegutseda ja nüüd naudivad seda elu, mis Sul oleks võinud ka 33-aastaselt olla?
USA Navy SEALid Jocko Willink ja Leif Babin kirjutasid koos hea raamatu: “Extreme ownership” ehk võta vastutus. Kui elus on tehtud valed otsused, siis tuleb ikkagi võtta ise vastustus ja tüürida elu omale sobivas suunas. Teised ei saa süüdi olla, et nemad on tahtnud edukaks saada ja on seda saanud. Samamoodi soovitan kaaskommentaatoritel peeglisse vaadata – kõik ei peagi miljonit kokku saama. Kristjan ja Marko on selgelt välja öelnud, et neil see õnnestus ja see on selgelt motivatsiooniks, mitte kõvatamiseks.
Muuseas, mis värk selle Miljoniklubiga ja miljoni eurose eesmärgiga siis on? Kui miljon häirib, siis pole ju mõtet selliseid ettevõtmisi ette võtta?
Väga omapärane tõlgendus. Ma ei oskagi selle peale midagi kosta 🙂 Ei heida ma kellelegi midagi ette, veel vähem oma mineviku minale. Enda arvates kirjutasin täitsa selgesõnaliselt, et olen oma eluvalikutega igati rahul.
Ülalamainitud isikuid tunned sina Tauri vist isiklikult ja lähemalt, minul väga kokkupuudet ei ole ning ei oska ka kommenteerida, kuidas siis asjad päriselt on. Kui on nii nagu kirjutasid, siis on ju kõik hästi 🙂
Aitäh Märtenile ja kõigile siin kommenteerijatele…. tunnistasin seda endale alles hiljuti, et kardan puhata, sest äkki jään nälga. Olen lapsega üksi, töötan oma ettevõttes, väike meelerahufond on olemas, investeerin. Ma tean, et olen võitnud, aga hirm on ikka…
Võta heaks! Jah, kui need sammud on juba tehtud, siis on suur asi juba tehtud. Edu ja meelekindlust!
Tere Märten
Ikka ja jälle sinu kirjutisi, just mitte konkreetselt investeerimisalaseid vaid maailmapildi omi, lugedes tunnen, et loeks nagu oma mõtteid. Maailm on nii konkureeriv ja tagat pushiv, et vahepeal on sisemist tasakaalu ikka päris keeruline hoida. Väga hea on aeg-ajalt jälle alustalasid meelde tuletada, aitäh.
Nii ta on ja võta heaks! 🙂
Mina ka väga nõustun! Igaühel on oma tee ja tuleb selgeks teha, mis just Sind kõnetab ja mitte numbrihullusega kaasa minna. Minule nt on juba väga suure meelerahu toonud kõigest paarisaja eurone passiivne rahavoog (kuus), mille tõttu julgesin ka nö liikuda rahulikumale ja natuke vähemtasuvale ametikohale. Tunnen, et edasiminek elukvaliteedis (vaimne ja füüsiline tervis ja peresuhted) oli/on väga suur.
Mõistan sind hästi. Just täpselt sama tundsin oma dividendiaktsiate portfellist tuleva rahavooga – see andis mingi uue julguse ning tõi teatud rahu.
Väga ilusti mõtted lahti seletatud ja täitsa õige jutt!!!
Edu!
Aitäh!
Yo, vennas teise ema üsast! Andestust, et su meie fight-il nii nokki lõin, et nüüd odavate väljamaa arstide juures taastusravil olema pead. Aga mõte, mida siia ütlema tulin ja mida enda jutlustel ka rõhutan, on see: hea elu algab juba ammu enne milkut. Või noh, võib alata. Kui ise valid selle. Mul pole pooltki milksi veel koos, aga juba on täitsa ladna olla ja kannatab ilma äratuskellata elada. Mingi rets müüt on liikvel, et kindlasti peab just mill+ olema, et oligarhi kombel magada ja süüa. Ei pea, ausalt.
Ja sul vist on ka see boksipeatuse periood, et selline lugu tuli. Vahel ongi nii, et kütad aja peale muudkui ringe teha ja siis boksis rehvivahetusel mõtled väärtuseid ümber ja saad aru, et ka neljandana lõpetanud saab naisi, kuna finantsvabadusvõitsluse puhul on tegemist ikkagi nagu f1-ga 🏎 ja kõik oleme siin kõvad kutid.
Minu boksipeatus oli pigem seal 2016-2018, 2021 oli üle tüki aja gaas ikka väga põhjas. Mine tea, ehk see jutt tuligi sellest, et sai taas eelmisel aastal veid kõvasti vajutatud ning nüüd vaja iseennast korrale kutsuda 🙂
Väga õpetlik ja teistmoodi lugu. Tore, et julgesid jagada! Endal juhtus ka midagi sarnast ning pikem boksipeatus oli vajalik. Edu!
Boksipeatused on tegelikult ju head. Mujal maailmas tuntakse neid sabbatical’i või ka minipensionide nime all. Minu esimene tõsisem boksipeatus oli kusjuures 2012. aastal kui võtsin 3 kuud palgata puhkust.
Mitu aastat siin lugenud, aga pole kunagi veel kommenteerima sattunud.
See oli tõesti hea mõtteavaldus, kõige tähtsamad asjad ja eesmärgid polegi rahalised siin elus.
Tore, et ikka lugemas käid ja aitäh kommentaari eest!
Mõttetihe artikkel, aitäh!
Ma igati toetan seda lähenemist – raba noorena täie auruga kümmekond aastat, et järgnevad aastakümned saaks tegeleda pere, hobide ja muude toredate asjadega.
Marko ja Kristi jt on sama asja teinud, nad on sinust lihtsalt märksa nooremad ja “varasemas arenguetapis”.
Keskmisel keskealisel pereisal on nullist sellise vabadusastmeni jõudmine juba märkimisväärselt raskem (kui mitte öelda, et ebatõenäoline). Energiat on vähem ja pretendente sinu ajale ja rahale on märksa enam.
Tore, et meeldis!
Jah, eks ta tõsi ole. Kõige keerulisem selle noorelt rabamise juures on muidugi see “õigel” hetkel piduri vajutamine.
Väga hea postitus !
Investeerimisest hetkel palju ei jaga , aga need mõtted mida jagasid on tuttavad .
Tore, et meeldis ja aitäh tagasiside eest!
Tere! Ülepika aja pole ni head artiklit lugenud, saatsin sõpradele ja tuttavatele ka. Aitäh sulle, et veel kord põhitõed üle käisid ja meelde tuletasid, MILLEKS me üldse seda kõike siin elus teeme! Tänud!
PS! pole kunagi yhtegi artiklit siiani netis kommenteerinud!
Võta heaks! Aitäh, et kommentaari jätsid, see tähendab minu jaoks palju. Ja ka selle eest, et sõpradega seda kirjatükki jagasid.
Tagasiside on edasiviiv jõud tänapäeval, tean, kui oluline)
Tõsi! 🙂
Nii, mind on täna puudutatud. Selle postitusega. Eks ma ju olen püüdnud aru saada / mõelda / ennast käivitada. Ma olen ju kõva “käivitaja” ja ideede generaator. Aga seda “finantsvabaduse elluviimise” geeni mul ei ole. Või siis ei ole piisavalt. Ma olen ainult ühes asjas järjepidev olnud. See on iga päev kõndimine, iga päev enne südaööd peab 8000 sammu olema tehtud. Ja ma olen hakkama saanud (kui 1 v 2 päeva välja arvata, aga siin on ka vabandus – jäin kella 21 ajal pikutama korraks ja südaööks ei ärganud). Seega…minus on potentsiaali. Ma olen isegi nii kõva mees olnud, et aastad tagasi oli mul sadakond LHV aktsiat (toona oli vist hind 10; sain isegi 16 eur dividende jne). Aga siis müüsin maha ja läksin sõpradega reisile. Kas see oli seda väärt? Jah, täiega. Jah, elasin üle võimete.
Mida ma nüüd siis ette võtan? Mul on ju palgatöö. Olen 8 h asjalik (loe: kuni 8 h) ja saan selle eest 1800 eur pangakontole. Elu nagu hernes. Olen elus pikemat aega töö eest teeninud ka 4500 eur kätte (ametlikult) aga kas ma siis tegin selle raha eest midagi mõistlikku? Saite isegi vastuse (aa, need LHV aktsiad ostsin). Tarbida ma oskan. Ma olin koolis ka suht lohe, asjad ise kuidagi laabusid. Kuni ülikoolini. Kuni eluni. Kõik on kuidagi lahenenud. Vahel küll läbi “ussimunnikoti” nagu mu kunagine ülemus tavatses öelda. Aga need on lahenenud.
Mida ma tahan? Miks üldse? Ma tahan reisida, ma tahan hingerahu ma tahan endale aega ja ma tahan, et mu lastel oleks kõik hästi. Ma suudan vaimustuda väga kergelt, kõigest – inimestest, naistest, filmidest, tunnetest. Mul on mingi valu trip.ee lehel käia. Palawan/ Boracay ja ma juba olin Momondos (muidugi guugeldsin, et kus need asuvad). Endal viimase kuu osad kommunaalid veel tasumata. Aga ütlesin ju, et laabub. Kindlasti laabub.
Nüüd kindlasti mõeldakse, et miks siia blogisse kirjutan 🙂 (et kas Perekooli foorum on kinni)
Ma olin u. 35 kui mulle sattus raamat “Rikas isa, vaene isa”. Muidu lugemisega väga vaeva ei näe (sisetunne, et ma ju tean kõike). Midagi ma sealt sain (mindset?), olen püüdnud viimase 8 aastaga korduvalt hakata kulusid kirja panema, säästma, investeerima jne. Nagu oravarattaga. Jälle tühjad pihud. Ju mu stardiplatvorm oli juba ette kesine (majalaen, lapsed, õpingud, töö, trennipuudus, sassid suhted, vähene liikumine, kehakaalu tõus, vererõhu probleemid jne.). Aga ikka…kõik oli Bailando.
Kõik räägivad / blogivad investeerimisest. Igal telekanalil oma finants saade. Kõik käivad konverentsidel, kuulavad Äripäeva raadiot (mis on tegelt väga hea), IPOtavad ja. Tublid, mina ka nüüd nende hulgas. Eelmine aasta alustasin. Rahulikult. Kohustused kirjas (imestasin, et kes küll mulle nii palju laenu on andnud). Eesmärgid ilusti paigas. Vaatan neid iga kuu üle.
AGA
Kus siin on tõde, 600 tuh inimest elab vaesuses. Sept oli nagu üks suur palgapäev. Ja neli kuud hiljem ei jõua elektri eest maksta. Mis mõttes? Meie inimesed. Kas me jõuamegi sinna, et meil on edukad ja targad, siis vaikselt nokitsejad kes elavad nähtamatult 40/ 40 /40 reegli järgi ja siis seal vahepeal, need kes elavad üle võimete ja elavad nii öelda teistele (meeletu võlakoormusega).
Keegi võiks kõnelda ka sellest, et kuidas enne investeerimisega alustamist miinuspoolelt nulli jõuda. See on ka suur töö. Et kui pesumasin läheb katki, ei pea järelmaksu kalkulaatoriga jändama.
Lisaks tahan mainida, et pole varem oma mõtteid jaganud üheski blogis. Niiet no offense. Autorile siiras kummardus selle postituse eest.
Aitäh, et jagasid! Kusjuures üks blogija isegi on/oli, kes kajastas oma teekonda just nimelt miinusest nulli ehk (kiir)laenude tagasimaksmist, ehk oli Võlglase päevik nimeks vms.
Aitäh Märten!
Võta heaks!