Tõenäoliselt olete sellest juba kuulnud. Või siis kogenud omal nahal. Igatahes aprill oli USA börsil viimase 52 aasta kõige nigelam aprillikuu.
USA suurfirmasid koondav S&P 500 indeks langes kuuga pea -9%, rohkelt tehnoloogiafirmasid sisaldava Nasdaq 100 indeks üle -13%. Dollaris mõõdetuna kukkusid globaalsed aktsiad -8%, eurodes mõõdetuna -2%, sest dollar euro suhtes aprillis tugevnes.
Ühesõnaga aprill maailma aktsiabörsidel oli ikka päris punane kuu.
Selline kuu siis.
Aprill ja miljoniportfelli väljakutse
Meeldetuletuseks, et miljoniportfelli väljakutse all pean silmas siis vaid oma ettevõtete all olevat investeerimisportfelli.
Igatahes jätkasin aprillis oma regulaarsete ETFi ostudega, kiikasin ka veidi toorainesektori aktsiate poole ning suurendasin kiire hinnalanguse tuules veidi paari niinimetatud kvaliteetaktsia positsioone.
Miljoniportfelli eesmärgini jõudmiseks peaksin aasta jooksul iga kuu suunama aktsiatesse vähemalt 3000 eurot kuus. Sel korral sai plaan täidetud.
Samas, mida tegi ettevõtete all olevate portfellide turuväärtus? No loomulikult langes! Põhjuseks suuresti ikka see, et kasvuaktsiate osakaal ettevõtte portfellis on märkimisväärne – umbes seal 20% kandis.
Seega jõuamegi seekordse postituse pealkirjani – tambin iga kuu portfelli raha sisse, aga tolku pole sellest midagi! Portfell muudkui langeb.
Tegelikult kindlasti saate ka ise aru, et loomulikult ma nii ei mõtle. Panin sellise emotsionaalse pealkirja postitusele puhtalt seetõttu, et näen/kuulen seda viimastel kuudel omajagu. Ennekõike kogevad seda sellised investorid, kelle igakuine lisapanus portfelli on portfelli turuväärtusega võrreldes pigem tagasihoidlik. Teisisõnu igakuine säästunumber ei suuda enam hinnakõikumisest tulenevat miinust katta.
Minu mõttelaad pole muutunud. Olen jätkuvalt lühiperspektiivis tähelepanelik (selleks, et riskid oleks kontrolli all ja riskitase talutav), kuid pikas perspektiivis optimist (ajalugu küll ei kordu, kuid riimub ja langusele järgneb alati tõus).
Pikk pilt
Mulle meeldib üks ütlus, mis peab paika nii investeerimise kui ka kauplemise puhul:
When in doubt, zoom out!
Kui kahtled, vaata pikemat perioodi.
No vaatame siis üheskoos.
Alljärgnev graafik kujutab USA suurfirmade aktsiaindeksi S&P 500 liikumist viimase veidi enam kui 94 aasta jooksul.
Mida te siin näete? Tõsi, siksakke on omajagu. 1929. aastal alanud Suur Depressioon on samuti selgelt, võiks öelda, et isegi liiga selgelt näha.
Jah, see kõik on tõsi, aga mina näen sellel graafikul esimese asjana midagi muud.
Seda, et sinine joon liigub vasakult alumisest nurgast parempoolse ülanurga poole.
Kogu lugu! Muud ei olegi vaja!
Kust pärineb aktsiaturgude tootlus?
See sinine joon ei ole lihtsalt sinine joon. Selle taga on reaalne sisu. Kui mõistad seda sisu, siis tekib sul usk ja veendumus. Veendumus, et kõik on küll tsükliline (paari aasta perspektiivis kõikuv), kuid trendib ülespoole.
Mis see sisu siis on, millest ma räägin?
See graafik algab aastaga 1928. Sellel aastal oli kõigi S&P 500 indeksisse kuuluvate aktsiate kasum aktsia kohta (EPS) kokku 1,11 dollarit. Juhul kui siis oleks olemas olnud S&P 500 ETF, oleks üks ETFi osak andnud õiguse 0,78 dollari suurusele dividendimaksele.
2021. aasta lõpu seisuga oli S&P 500 ettevõtete kasum aktsia kohta 197,87 dollarit. Dividende maksti kokku keskmiselt 60,40 dollarit aktsia kohta.
See tähendab, et üle viimase 94 aasta on USA ettevõtete kasumid aktsia kohta kasvanud keskmiselt +6% aastas. Dividendimaksed keskmiselt +5% aastas.
Kusjuures seda kõike nii, et arvesse on võetud Suure Depressiooni praktiliselt kadunud kümnend, 1970ndate kõrge inflatsiooniga kümnend, 2000. aasta tehnoloogiamull ja selle lõhkemine, 2009. aasta suur finantskriis ja loomulikult ka 2020. aasta pandeemiakriis.
Seega see sinine joon ei tule tühjast kohast. Selle taga on ettevõtted ja ärid, mis kasvatavad oma käibeid, kasumeid ja rahavoogu ning premeerivad aktsionäre üha kasvavate dividendidega.
See ei ole ei esimene ega viimane langus, mida kogeme
Jah, hetkel on aktsiaturul nigelad ajad. Hinnad on olnud suhteliselt selges langustrendis. Nii enamuse üksikaktsiate kui ka indeksite tasandil. Mõningad erandid siiski on – toorme- ja energiasektori aktsiad, kommunaalfirmade aktsiad, esmatarbekaupade aktsiad jne.
Siiski tahan siinkohal rõhutada kahte asja.
Esiteks esmapilgul nigelana paistev olukord on nigel tegelikult väheste investorite jaoks.
Mida teed sina täna – kas paned raha portfelli juurde või juba elad oma portfellist (müüd)?
Juhul kui vastuseks on, et paned raha portfelli juurde, siis on ju tegu hea uudisega! Me saame aktsiaid osta odavamalt.
Ma ei väsi kordamast, et minu kui 40+ vanuses investori jaoks oleks parim stsenaarium see kui aktsiate hinnad jääksid järgmiseks 10 aastaks väga madalaks või liiguksid külgsuunaliselt ning alles seejärel tuleks uus buum. Miks? Eks ikka sellepärast, et praegu lisan hoogsalt raha investeerimisportfelli ja saaksin aktsiaid nii-öelda odavalt kokku osta. Ja siis pensionipõlves nautida kõrgete aktsiahindade toel kerkinud investeerimisportfelli väärtust.
Tähelepanek number kaks. Viimase 94 aasta jooksul on 21 sellist perioodi, mil S&P 500 aktsiaindeks on langenud -20% või enam.
See tähendab, et keskmiselt iga 4 ja poole aasta jooksul kogeme üht karuturgu.
Samuti tähendab see seda, et praegune -14% suurune S&P 500 indeksi langus on päris poisike. Kui juba see sind verest välja lööb, siis ei ole sinu portfell ja sinu riskitaluvus (karakter) tasakaalus. Muudatused on mõistlik ära teha kohe. Ükskõik, kas siis riskitaset langetades või rahalist puhvrit suurendades.
Lõpetan korrates eeltoodud tsitaati.
When in doubt, zoom out!
SP500 graafikust rääkides – tõenäoliselt logaritmiline aga pole inflatsiooniga korrigeeritud? Ma olen väga harva kohanud inflatsiooniga korrigeeritud pikaajalisi indeksgraafikuid. Kui keegi ütleb, et indeks kahekordistus 10 aastaga, siis tugeva enamuse lugejate emotsioon on – “investorid said 2 korda jõukamaks” (täpselt nii arvab maksuamet, kui tulumaksu küsima tuleb). Reaalsuses võib juhtuda, et indeksi tootlus jäi inflatsioonile alla ja terve perioodi indeksis istunud investor on hoopis vaesemaks jäänud.
Just seetõttu olen mina oma portfelli tootluse eesmärgiks pannud “inflatsioon+6%”. See annab pisut parema ülevaate, mida ma täna sisse pandud summa eest 10-20 aasta pärast saan.
Kahe käega kirjutan alla “portfelli kasvatava investori jaoks on karuturg hea asi”.
Eks tõesti enamasti näidatakse nominaalseid hinnagraafikuid ja mitte inflatsiooniga kohandatud hinnagraafikuid. Samas ma veidi kommenteeriks su eesmärki – see on päris keeruline eesmärk. Juba ainuüksi mingi fikseeritud tootluseesmärgi panemine aktsiainvestorina on päris ambitsioonikas ja nõuab tegelikult seda, et me mõõdaks eesmärgi täitmist pigem üle 3-5, veel parem üle 7-10 aasta. Kui siia lisada veel inflatsiooni fikseeritud protsendi võrra ületav tootlus, siis see kõlab minu jaoks super keeruliselt.
Miks nii? Näide: aprilli inflatsioon oli 18,8%, märtsi oma 15,2%. Tootluseesmärk hüppas kuu lõikes 21,2% pealt 24,8% peale. Mida me investorina tegelikult üldse teha saame, et seda tootlust nüüd saavutada? Hakkame aktiivsemalt kauplema, võtame rohkem riski, kasutame võimendust? Keeruline! Eelistan ise teada seda, mis on aktsiaturgude ajalooline keskmine tootlus ja kasutada seda kui referentsi. Eesmärgid on paika pandud pigem selle lõikes, kui palju raha läheb portfelli sisse ja kuidas see portfell jaotatud võiks olla.
Ma vaatangi pikemat perioodi – lühim vaadeldav periood on aasta. Kui on tormiline aasta (nagu käesolev), siis sellest automaatselt olulisi muutusi oma plaanides ei tee. Pigem lihtsalt enda jaoks signaal – jäin eesmärgile alla, mis on põhjused? Kui samas viie aasta perspektiivis olen kenasti plussis, siis pole veel põhjust paanikaks. Kui “punases” aastaid peaks aga järjest juhtuma, siis ilmselt tuleks midagi muuta – kas eesmärki (liiga ambitsioonikas?) või investeerimise meetodeid.
Väga tore, et selgitasid. Mul laias laastus sarnane loogika.
“Mõningad erandid siiski on – toorme- ja energiasektori aktsiad, kommunaalfirmade aktsiad, …” – Kahjuks ei kehti Ignitise puhul, P/B 0.73, ilmselt Ukrainaga seotult, sest Siauliu ka suht madalal võrreldes ettevõtte tulemuste ja käekäiguga. Muidu ostan ettevaatlikult, kuna pole kindel oma valikutes.
Ignitise osas ma ise pakun, et peamine põhjus nigela hinnadünaamika taga on olnud see: https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2022/03/18/suurfond-valjus-ignitisest
Kas VWRL-ile võiks leida madalama kui 0,22% kulukuse määraga alternatiivi (div. reinvest. ETF, mitte distr.)? Näiteks a) SWRD (TER 0,12%, osakaal 88%) + EMIM (TER 0,18%, osakaal 12%) b) iShares SSAC (TER 0,2%)? Blackrock tegi viimase oluliselt taskukohasemaks (samas erinevus VWCE-ga on suhteliselt väike), eeldatavasti teeb Vanguard varsti vastusammu VWRL-i ja VWCE kulukuse määra langetamise näol (mõlema TER hetkel 0,22%). Variandi a puhul tulevad tehingutasud kõrgemad (jätame selle hetkel kõrvale).
Jaa, loomulikult võib ja saab leida aseaineid. Kahest eri ETFist ise portfelli kokku panemisel tuleb aeg-ajalt siis portfelli rebalanseerida kui tahta niinimetatud representatiivset maailma aktsiaturu kapitalisatsiooni kopeerimist. Eks lõppkokkuvõttes saabki oluliseks see, mida globaalse ETFi puhul tähtsustad – kas võimalikku minimaalset kulukuse määra, teatud tüüpi väärtpabereid sisaldavat indeksit, fondis olevate väärtpaberite arvu või midagi muud.