Olen täna pidamas üht sisemist võitlust. Päevakorda on tõusnud dilemma nimega investeerimine vs ettevõtlus. Sel aastal olen käivitanud kaks väga ägedat ettevõtmist: virtuaalse investeerimisklubi Miljoniklubi ja investoritele raamatupidamisteenust pakkuva raamatupidamisbüroo MagInvest. Nagu ikka selliste asjadega alustades on vaja omajagu: a) aega, b) raha, c) aega ja raha. See, milline tee neist kolmest valida sõltub nii rahakoti paksusest kui ka oma ajalisest ressursist (samuti selle hinnast).
7 aastat muutuste teel
Kauaaegsed blogilugejad on kindlasti märganud seda arengut, mida olen viimase 7 aastaga läbi teinud. Selle 7 aasta jooksul on siin blogis muutunud nii teemad, millele keskendun, viis, kuidas seda teen ja loomulikult ka minu enda mõttemaailm. Igakuise säästumäära kiivast mõõtjast on saanud tulude kasvatamisele fookuse suunamise pooldaja.
Finantsnohikust, kelle ainus soov oli süüvida dividendiaktsiate kvartaliraportitesse ja valuatsioonimudelitesse, sai Rahakratiga FinantsFight’i pidav investeerimiskraakleja.
Konservatiivse meelelaadiga ja laekuvale rahavoole keskenduvast investorist sai mõneks ajaks isegi kaupleja. Lisaks on viimastel aastatel minu portfelli tee leidnud (suhteliselt tagasihoidlikus osakaalus) nii krüptovarad, NFTd kui ka Funderbeami osalused, samuti kasvuaktsiad börsidelt (veidi arvestatavamas osakaalus).
Tõenäoliselt olen nende aastate, muutuste ja seiklustega kaotanud nii mõnegi lugeja. Teisalt tõenäoliselt mõne ka hoopis juurde võitnud. On, kuidas on. Olen kord juba seda tüüpi karakter, kes pürgib edasi, soovib õppida uut ja on valmis vajadusel ka vanast lahti laskma.
Enesearengu mitmetahulisus
Vot see ongi suuresti tänase postituse teema. See, kas peaks aeg-ajalt vanast lahti laskma ja kuidas seda siis teha?
Ma tean, et enesearengust rääkides mõistavad erinevad inimesed seda väga erinevalt.
Mõni mõtleb kohe karjääri, oskuste ja hariduse peale.
Teine oma hoiakute, käitumismustrite ja muu sellise peale.
Kolmas hoopis esoteerilisemate teemade nagu mõtte jõu, energiate ja selgeltnägemise (mitte ettenägemise, vaid läbinägemise ehk teadlikuse ja selguse (clarity)) peale.
Mina olen selline, kelle jaoks eneseareng tähendab seda kõike koos – seda, mida suudan teha välises maailmas (karjäär, haridus), seda, mida suudan muuta enda sees (käitumismustrid, hoiakud) ja seda, mida suudan tajuda/muuta nii-öelda nähtamatus maailmas (tunnetamine, visualiseerimine ehk kõik algab mõttest).
Ärge nüüd selle viimase osas üle mõelge, eks ole?! 🙂 Lihtne näide. Me kõik oleme kogenud, kuidas astudes ruumi, kus viibib agressiivne, endast väljas ja vihane inimene me a) ärritume ise ka või b) tahame sealt millegi pärast kiirelt lahkuda. See ongi tegelikult ju see nähtamatu maailm. Me tajume, et ruumis on pinge, ärritus ja viha ning see, kas mõjutab meid ka või tekitab vastupandamatu soovi lahkuda. Sageli me lihtsalt ei pööra neile asjadele nõnda tähelepanu. Me ei märka neid tegureid. Samas selline tajumine on lihtsalt üks täiendav tajuliik lisaks nägemisele, kuulmisele, haistmisele jne. Asi, mida on võimalik õppida märkama ja nii-öelda treenida. Mina olen seda valdavalt teinud oma igahommikuste qigongi harjutuste ja meditatsioonidega.
Oskus vanast lahti lasta
No nii. Kaldusin rajalt nüüd ikka omajagu kõrvale. Aga pole hullu, tuleme teema juurde tagasi – oskus vanast lahti lasta.
Kõik eelnev on tegelikult vajalik sissejuhatus selleni, millest rääkima hakkan. Just nimelt see viimane enesearengu klots või komponent aitas mul tänaseks vist juba 10 aastat tagasi mõista üht olulist asja.
Selleks, et midagi saaks õitseda ja lokata, pead sa igal hetkel olema valmis sellest loobuma.
Otse öeldes – ära klammerdu!
Ära klammerdu oma töökoha külge, ära klammerdu oma elukaaslase külge, ära klammerdu oma omandi külge.
Siit tulevad kaks põhimõtet, mida püüan (mõnikord päris edukalt, teinekord mitte nii väga) oma elus ja tegemistes järgida ja mis teevad vanast loobumise võimalikuks ning oluliselt lihtsamaks.
1. Selleks, et miski saaks kasvada, areneda ja edeneda, on vaja anda see asi vabaks. Sellele on vaja anda vabadust.
Klammerdumine on hirm. Hirm piirab. Piirangud pärsivad kasvu ja arengut. Lihtne, eks ole?!
Minu jaoks on kõige kergem olnud seda põhimõtet rakendada paarisuhtes. Sügav armastus, rõõm ja tõeline lähedus saavad eksisteerida vaid vabadust võimaldavas ja usaldusväärses paarisuhtes.
Ma ei klammerdu oma partneri külge. Ma ei pelga, et ta võib mu maha jätta. Ma ei karda üksi jääda. Ma olen andnud ta vabaks. Ta on minuga koos sellepärast, et ta tahab minuga koos olla. Sellepärast, et meil on koos hea. Sellepärast, et me saame koos luua elu, mida me üksi eraldiseisvalt ei suudaks.
Ma siiralt usun seda ja põhimõtteliselt olen valmis igal ajal aktsepteerima seda kui ta enam ei taha minuga koos olla. Järelikult siis midagi muutus ja minu püüdlus sellest vägisi kinni hoida ei too nii või naa pikas perspektiivis midagi head.
Seda kõike uskudes ja sellises mõttemaailmas opereerides on vanast lahti laskmine lihtsam.
Ei, see ei ole lihtne, aga see on lihtsam!
2. Ma ei aja taga, ma tõmban ligi (I do not chase, I attract).
See on jällegi midagi sellist, mis minu jaoks ujus radarile ennekõike paarisuhete valguses. Teisalt olen ka märganud, et tööalastes tegemistes peab see paika.
Teinekord seades omale mingi väga konkreetse eesmärgi ja siis läbi paksu ning vedela selle poole rühkides ületades üha uusi ja uusi teele tulnud väljakutseid, saan lõpuks aru, et ma ajan vägisi midagi taga. Midagi, mis ei ole valmis minuni jõudma. Kas olen mina ise selle jaoks veel toores ja aeg pole küps, ma tahan seda asja valedel põhjustel või see polegi mulle tegelikult pikas perspektiivis kasulik/vajalik (seda saame sageli aru tagantjärele, kas pole).
Tulles tagasi vanast lahti laskmise juurde, siis juhul kui sa usud ülalkirjeldatud põhimõttesse (ma ei aja taga, ma tõmban ligi seda, mis on õige, mida parasjagu vaja jne), siis on lihtsam vastu võtta uusi asju ja võimalusi. Siis võtame need vastu rahulikuma südamega stiilis “ju siis on aeg nüüd küps, et tuleb uus ja vajub vana”.
Minu tänane dilemma
Lõpuks jõuan ka oma tänase dilemma ja kasvamise kohani. Oeh, neid kasvamisi on siin viimase 2 aasta jooksul tulnud ikka omajagu ette võtta. Viimane selline minu jaoks keeruline kasvamine oli seotud sellega, et tõenäoliselt tuleb oma portfellist osa realiseerida selleks, et täita oma unistust ja ehitada maja. Hea küll, kirjutasin sellest ka siin blogis, lõpetasin ise dividendilaekumiste graafikute vorpimise ning rääkisin päris palju sellest ka sõpradele/tuttavatele. See oli minu viis selle minu jaoks suure muutuse ja kannapöördega rahu teha, seda aktsepteerida.
Nüüd aga seisan silmitsi uuega. Investeerimishuvilisena tead ju väga hästi, mis seis täna aktsiaturgudel (ja finantsturgudel tervikuna) on. Jah, me oleme langusfaasis, seda juba mõnda aega ja tasapisi hakkavad terendama atraktiivsed ostukohad.
Seega olenevalt mõtteviisist, uskumustest ja meelelaadist võiks hakata rahavaru üles ehitama või siis muudkui regulaarseid oste tegema/jätkama.
Teadupärast on aktsiaostudeks ju vaja raha. Ilma nagu hästi ei saa 🙂 Eeldusel, et seda raha kusagilt ei laena, tuleb see raha võtta igakuistest sissetulekutest.
Kõik tundub seni veel hästi, eks ole?! Jah, minu mõttemaailma “vanas süsteemis” ongi kõik hästi. Mingi rahavoog mul igakuiselt on ja saan kenasti tasapisi oma oste teha.
Küll aga on hiljuti minu mõttemaailm veidi muutunud, vana süsteem on asendunud uuega ja igakuisele vabale rahavoole on tekkinud uus pretendent. Selleks on ettevõtlus.
Ükskõik kuidas ma täna ka ei vaataks, ma näen, et mul on mõttekam seda vaba raha suunata oma värskete ettevõtmiste kasvu. Võtame kasvõi MagInvesti ehk raamatupidamise äri. Möödunud nädal läks minu jaoks suuresti töötajate värbamise ja intervjueerimise tähe all. Päris huvitav oli üle 15 aasta neid värbamisintervjuusid taas ise läbi viia.
Igatahes nagu isegi aru saada võite, siis värbamisega seoses läheb käima nõiaring: tõusevad kulud ja tekib veidi vaba ressurssi, et võtta/leida uusi kliente, millega käivad koos tulude kasvuga kaasas kohe ka kulud ja eduka kasvu korral vaja taas peagi värvata, millega käib jällegi kaasas kulude kasv.
Seega siin ma siis nüüd istun. Ma tean, et mul oleks mõistlik suunata oluline osa oma vabast rahavoost (ja ka tegelikult ajalisest ressursist) selleks, et kasvatada neid värskeid ettevõtmisi. Samas finantsnohik minus ütleb (ja mitte üldse vaikse häälega), et watch out, ostukohad on tulemas ja küta nii palju uut raha aktsiatesse kui vähegi võimalik.
Kahevõitlus
Kes siin siis omavahel pusklevad?
Punases nurgas vana mina, kes on harjunud turu langusfaase viimased enam kui 15 aastat enda jaoks ära kasutama (pikk aeg ja harjumus, kas pole?!).
Sinises nurgas uus mina, kes näeb veidi kaugemale kui oma isiklik aktsiaportfell ja mõtleb millegi suurema ära tegemisele. Sellele, et kõik ettevõtte alt investeerimisega tegelevad inimesed leiaksid MagInvesti näol omale usaldusväärse, abivalmis ja kohusetundliku koostööpartneri raamatupidamise korraldamiseks. Samuti sellele, et kõik investeerimishuvilised saaksid soovi korral tuge, väärt infot ja mõttekaaslasi virtuaalse investeerimisklubi ehk Miljoniklubi kommuunis.
Investeerimine vs ettevõtlus.
Millele siis panustada?
Kumma variandi valiksid sina?
Valiksin ettevõtluse kui:
– äri on kergesti skaleeritav
– minu piiratud töötundide arv ööpäevas ei jää ettevõtte arengus pudelikaelaks
– ettevõte on hiljem müüdav kui soovin ise maha astuda (st minu lahkumine ei muuda ettevõtte põhiolemust, teenuse kvaliteeti ja klientide rahulolu)
– ei takista minu pikajaliste eesmärkide (nt maja ehitus) täitmist aja või likviidse raha puudumise tõttu
– tunnen end ettevõtja rollis vaimselt hästi ja see ei muuda mind sisuliselt kättesaamatuks mu lähedastele (nt suudan hoolitseda oma laste eest andes samaväärse panuse nagu enne valiku langetamist)
Aitäh, väga head mõtted! Samas vist päris keeruline, et need kõik samaaegselt täidetud oleksid 🙂
Lisaksin Pinsi Põlve nõuannete juurde ühe teise: kui Sa tahad seda teha. Kui ka ettevõtte kaheksa aasta pärast kokku kukub kui Sina sealt lahkud, siis see on okei.
Aga mina ütleks, et üks ei välista teist. Pane pooleks või kolmandik/kaks kolmandikku või mingi muu suhtarv, mis sobib. Või kasvõi vaata hetke vajaduste järgi…
Jaa, see on hea lisaklausel!
100% ettevõtlus.
Investeerimisel sa tegelikult ei loo midagi. Ettevõtluses lood ja see pakub palju suuremat rahuldust. See ei tähenda, et investeerida ei võiks või ei peaks. Mind ennast tüütas investeerimine ära umbes 3-4 aastaga, alguses on see uus ja põnev aga ettevõtlus on palju huvitavam, investeerimisega tegelen ainult selle pärast, et tagada kindlustunne ja finantsiline sõltumatus selleks juhuks kui ettevõtlus x põhjusel enam sisse ei too.
Aitäh mõtete eest! Tõsi ta on, et börsilt aktsiaid ostes ei lähe see raha firma kasvu stimuleerimiseks. Ja olen ise ka avastanud, et kas või oma ühemehe firmat jooksutades on pidevalt midagi uut, mida ōppida ja rakendada.
Samas olles investeerimise vallas tegutsenud/töötanud nüüdseks pea 20 aastat, siis saan öelda, et mul on ikka huvitav 🙂 Üha enam ja enam saab kogeda omal nahal erinevaid tsükleid ja langusfaase ning see on ikka midagi muud kui neist lihtsalt lugeda.
Seda peab küll ütlema, et oma rahaga börsil sees olles õpid ennast paremini tundma. Ma alustasin investeerimisega umbes 2008 ja sain kohe varst tunda mõnusat karuturgu, kus olin täiesti valepidi sees. Margin call on mulle väga tuttav väljend 😉
Aga sain enda kohta teada, et närvid on rauast. Sõitsin sellest karuturust lõpuks kasumiga välja, kuigi vahepeal oli portfell -100 000 krooni 🙂 mis oli mul vist tol ajal aastapalk. Nüüd on jälle korralik karu platsis, tore!
Uuh, margin call on küll see asi, mida tõenäoliselt ei taha ükski investor läbi teha. Päris korralik kogemustepagas sul siis ikka 💪.
Teeni ettevõtlusega raha ja investeeri seda sinna kuhu vaja. Kas siis ettevõtte kasvu või aktsiatesse või kuhu iganes mujale soovid.
Jah, ideaalis võikski see nii olla, eks ole?! 🙂 Võib-olla ongi asi nii lihtne ja üle mõelda pole vaja.
Kui on huvitav (ja rahaliselt kasulik) ettevõtmine, siis ikka ettevõtmine!
Väga harva sa saad kasvatada oma investeeringut x100 või x1000 korda, ettevõtlusega on see aga väga võimalik.
Ise üritan hetkel investeerida kogu oma vaba rahavoo, kuid kui näen, et saan seda raha panustada oma ettevõttesse, siis kohe suunan seda sinna. Ise ju tead, et just aktiivsed tulud kasvatavad portfelli kõige kiiremini 🙂
Tõsi ta on, aitäh, et jagasid!
Ettevõtlus on igal juhul põnevam 🙂 Aga ettevõtlust on väga erineval tasemel.
Freelancer ehk endale tööandja ei ole päris ettevõtja. Teed tööd tavaliselt rohkemgi kui varem, boonuseks vabam elu. Võibolla on sul ka üks või mitu freelancerist abilist, aga nad teevad konkreetseid töölõike ja ei vaja eriti sinu juhtimist.
Kui tegeled teenustega, siis sinu “ettevõte” ei oma mingit väärtust, see on sinu töökoht.
1-10 palgatöötajat .. suhteliselt mugav lahendus, kõik tunnevad hästi kõiki ja teevad kõike mida vaja. Aga ettevõte sõltub väga palju sinust ja see takistab kasvu. Müügiväärtus väike, sest sõltuvust sinust on väga suur.
10-30 töötajat .. hakkab edenema. Aga nüüd pead päriselt inimesi juhtima hakkama ja see on megakeeruline. Palgalist juhti ei jaksa veel palgata, pead ise hakkama saama & tegelema veel 100 erineva asjaga. Kui veab, oled sekretäri suutnud palgata ja ise enam kohvimasinat küürima ei pea.
Krista, aitäh, et jagasid! Tean, et oled need kasvamise faasid ise kenasti läbi käinud ja see oli päris hea sisevaade nii-öelda realistlikus kastmes.
Just, räägin oma kogemusest 🙂 Meie raamatupidamisbüroos on praegu 24 inimest, aastakäive võiks tulla ca 800keur. Oleme viimase viie aastaga kasvanud 50% aastas ja see on olnud päris suur töö, endale ka suur arenguteekond.
Ettevõtjana toimetamisega kaasneb märksa suurem vabadus (aja-, koha-, mahu-, töö sisu vabadus) kui palgatöötajana ja see on igal juhul tore. Ka siis kui ei taha suurt ettevõtet üles ehitada.
Jah, ettevõtluses lood rohkem kui investeerimises, ma isegi ütleksin -pigem nii, et looming on erineva iseloomuga kummalgi juhul. Väga huvitav, et too kahevahel-oleku postitus just nüüd tuli – ma is e olen samas risttee-kohas, aga teisest suunast tulles – ma tulen (olen) ettevõttes ja tahaksin saada aega vabaks, et süveneda viimastel aastatel õpitu tegemisse, sealhulgas igapevaselt tegelen investeerimise teemadega. Olen viimastel kuudel muudkui kaalunud ja kaalutlenud. Ikkagi tugevalt üle 10.a. kogemust senises valdkonnas.
Ettevõtluse koha pealt ütleksin nõnda: kui suur on teabekapitali määr ehk oskusteabe künnis Sinu ettevõtte tegevusalal? Kui eriomane see on, kui sõltuv sinu panusest?
Kui ei ole väga spetsiifiline (minul üpriski on), siis ei ole vast valiku küsimus nii karm, pigem ettevõtte käimajooksutamise teema. Kindlasti leiad endale usaldusväärse “parema käe” – eriti seejärel, kui kirjutad max detailselt A4 lehele välja, milline see inimene peab olema :).
*** Mis on minu sõnum? Et valik pole nii saatuslik – Sa lihtsalt teed erinevates perioodides enamal määral kas ettevõtlust või investeerimist. Periood võib olla ka nädal-kaks. Ettevõtluse tiimi lihtsalt harjuta selle tsükliga – üllatud meeldivalt.
Head soovid! Ärgu ahistagu Sind ülemõtlemine ega ettemuretsemine 😀
Väga head mõtted, aitäh, et need põhjalikult siia kirja panid!
Tere, ettevõtlus toob tavaliselt enam tulu, aga kui sa oled end juba investeerimiseks niipalju harinud on ju kahju sellest loobuda?
Üks asi veel, paistab, et Sul on väga head pedagoogi oskused investeerijatele harimiseks
No üks on selge, investeerimishuvi jagub küll ja veel 😀 See on juba kujunenud elustiiliks ja seda nii kergelt nii-öelda maha ei viska. Eks küsimus on täna pigem rahaliste ressursside jagamises.
Aitäh, tore lugeda seda pedagoogi lauset! Õpetamine ja mentordamine meeldivad mulle väga ning sellise mõnusalt madala koormusega justkui hobi korras on seda igati tore teha. Täiskohaga seda samas teha ei tahaks. Liiga monotoonne, sest teemad väga paljuski ju korduvad.
Paneksin suurema osa raha sinna, mis mind õnnelikuks teeb. Kumb on Sinu jaoks tähtsam, kas uued põnevad väljakutsed või vana hea tuttav investeerimine? Mulle tundub, et oled tegelikult ju otsustanud, et tahad kahte head korraga:)
Aga eks Sa ütle, kas panen äkki täiesti mööda?
Mina tahaks ka mõlemat! Ja see võib ka kõik õnneks minna. Väike risk on muidugi selles, kui Sinu investeerimiskirge toitma määratud koolitus- ja raamatupidamisäri on mõlemad samuti investeerimisega seotud. Ma ei tea, kui suur on võimalus, et kui turge varsti tõesti üks suur krahh tabab, et siis inimesed kaotavad mõneks ajaks investeerimise vastu üldse igasuguse huvi ja ei taha enam ka sellealaseid koolitusi ega nõustamisi. Ja siis pole võib-olla mõnda aega ka väga palju investeerimissuunitlusega raamatupidajatele kliente?
Ehk siis tasub äridega tegutseda tasa ja targu? Või pigem – tegutsema peab ikka suure vaartiga, aga võib ka nii, et ei pane sinna alla liiga palju raha kinni. Lõppude lõpuks oled Sa ise tõesti väga andekas koolitaja. Peale selle, et väljendud (ja seega ka mõtled) selgelt ja loogiliselt, paistab Sul erinevalt paljudest teistest meie investeerimisgurudest olevat eriline oskus vaestele algajatele kohe mitte üldse oma üleolekut välja näidata. Seega ka hea suhtlemisoskuse ja empaatiavõime taha võib linnukese märkida! Lisaks oskad Sa ka väga hästi kirjutada ja Su eesti keelgi on imetlusväärselt veatu. Mulle on silma jäänud ka Sinu uute ettevõtmiste oskuslik turundustegevus (mille hulka luba alandlikult ka see blogipostitus lugeda). Seega võid suuremate värbamistega ka pisut oodata ja kus vaja, saad ise käed külge panna, sest palju oskusi on Sul olemas.
Aga kui on ikka tung kohe üks plahvatuslikult kasvav firma püsti panna, nii et varsti saaks IPOga välja tulla, eks siis peab muidugi riskima, nii raha kui ööunega. Igatahes, tuult tiibadesse kõikide ettevõtmistega!
Jah, sul on õigus! Ma olen juba tegelikult otsustanud, et tahan mõlemat. Eks nüüd tuleb lihtsalt leida see tasakaal.
Aitäh nii lahkete sõnade eest! Väga südantsoojendav oli neid ridu lugeda 🙏
No päris plahvatuslikku kasvu ja IPOt ikka ei plaani 😀 Teeks lihtsalt toredat asja südame ja mõnuga.
Eh, sa oled juba täna ettevõtja, valik on tehtud. Küsimus on pigem harjumustes ja ajakasutuses aga valiku oled sa juba teinud 🙂
No mõnes mõttes küll jah. Teisalt küsimus nüüd siis edasise vaba ressursi jagamises.
Hei!
Vot see tasakaal ongi võtmesõna, ilmselt kõigis eluvaldkondades. Olles ise juba 20 aastat oma väikest pere-ettevõtet vedanud, võin öelda, et see on nagu üks lisalaps, kes kunagi pesast välja ei lenda:) Ja võibolla saaks ma seda raha teenida kuidagi ka väiksema vaevaga. Aga kas ma seda tahaks? Ei! See, mida sa teed, peab ikka endale midagi pakkuma. Mõistlik oleks muidugi, kui see pakkumine sisaldaks ka korralikku kasumit.
Aitäh, et kommenteerisid! Mul on nii hea meel, et siia on kogunenud väga erinevaid lugejaid. Minul endal ka põnev teid tundma õppida 🙂
Aitäh, kasulik ja hästi kirjutatud sisu
Võta heaks! 🙂