ESG on surnud

Jah, nii on! Ma siiralt usun täna, et ESG ehk jätkusuutlik ja vastutustundlik majandamine on surnud. Vähemalt mõneks ajaks. Seda nii investeerimise kui ka riikliku majanduspoliitika vallas.

Olgu kohe ka öeldud, et alljärgnevalt kirja saanud mõtted ei väljenda kuidagi minu isiklikke eelistusi või tõekspidamisi. Loomulikult olen ma jätkusuutliku majandamise ja roheenergia poolt. See kirjatükk on sündinud puhtalt investeerimisanalüütiku pilgu läbi.

Mis on ESG?

ESG on lühend inglisekeelsetest sõnadest environmental, social and corporate governance ja eesti keelde tõlgituna tähendab see jätkusuutlikku ja vastutustundlikku lähenemist äri majandamisele keskkonna-, sotsiaal- ja ühingujuhtimise aspektidest lähtudes.

Viimased paar aastat on ESG olnud kuum teema ka investeerimises. Üha rohkem ja rohkem rakendatakse ESG põhimõtteid muuhulgas ka indeksfondide ja ETFide puhul.

ESG põhimõtteid saab rakendada mitut moodi: a) kaasav filteerimine, b) välistav filtreerimine.

Esimese puhul kaasatakse investeerimisportfelli ainult teatud jätkusuutlikuse tingimustele vastavad firmad. Teisel ja enamlevinud puhul välistatakse teatud tegevusvaldkondade ettevõtted või ka teatud põhimõtetega vastuolus tegutsevad firmad.

Selliste lisakriteeriumite rakendamise tulemusel jäetakse sageli fondidest välja ettevõtted, mis on seotud, tegutsevad või teenivad tulu järgmistest valdkondadest:

• lapstööjõu kasutamine, inimõiguste eiramine, korruptsioon, keskkonnakaitse nõuete eiramine jmt;
• fossiilkütuste valdkonna (kivisüsi, nafta, maagaas) firmad olgu, siis neid maardlaid omavad, puurimisõigusi omavad, kaevandavad või ka naftasaadusi tootvad firmad;
• niinimetatud patuaktsiad ehk ettevõtted, mis tegelevad täiskasvanutele mõeldud meelelahutuse pakkumisega, alkoholitootjad, tubakatootjad, hasartmängufirmad ja platvormid;
• relvatootjad ja kaitsetööstus.

Pikemalt saad ESG põhimõtteid rakendavatest indeksfondidest lugeda sellest postitusest.

Miks on ESG mõneks ajaks laualt maas?

Minu jaoks on asi lihtne. Piltlikult öeldes seni kuni paistab päike, meil on ninaesine olemas ja turvatunne tagatud võime unistada ükskõik millest. Meie mõtetes võtavad võimust ideaalid, mõtleme helgeid ja üllaid mõtteid ning oleme optimistlikult meelestatud.

Sel hetkel, mil kaob turvatunne ja king hakkab pitsitama eluks vajalike asjade poolelt (toit, soe kodu, transport), on mäng teine. Absoluutselt teine.

Kui ootasid veidi enam sellist majandusanalüütilist põhjendust, siis palun väga. Viimase 50 aasta jooksul ei ole tarbijate kindlustunne mitte kunagi olnud nii madal nagu ta on seda täna.

Kõrge inflatsioon paberil, vahetult tunda andvad suured hinnatõusud poes ja tanklas, sõda meie lähedal, pandeemia, mis on räsinud nii vaimu kui finantse – kõik see on jätnud oma jälje. Kuigi praegu me seda linnapildis veel väga selgelt ei näe ja taju, siis siin-seal juba märke ikka leidub.

OECD hinnangul on pilt tarbijakindlusega Eestis isegi nigelam kui mujal. Oleme väidetavalt ikka oluliselt negatiivsemalt meelestatud kui 2009. aasta suure finants- ja majanduskriisi ajal.

Igatahes loogika on lihtne. Tingimustes, kus Euroopa pinnal on suur sõjaline konflikt, energiakandjate kättesaadavus ja tarnete kindlus on olulise murekohana jõudnud riiklikul tasandil poliitikute radarile ning energiakandjate juba senine hinnatõus on sundinud riike ulatama toetuste kaudu abikäe nii eraiskutele kui ettevõtetele, siis viimane asi, millest mõeldakse on kolmetäheline lühend ESG.

Tuletan korra meelde, et just nimelt Euroopa riigid on olnud rohepöörde ja ka keskkonnakaitse osas globaalsel tasandil eestvedaja rollis. Mitte USA. Ega Hiina. Või Jaapan. Ikka Euroopa.

Ja mis saab siis kui senisel eestvedajal on pakilisemad probleemid, millega on vaja rinda pista? Jah, täpselt nii! See teema vajub päevakorrapunktides üha enam tahapoole.

Toon siinkohal välja veel kolm põhjust, miks usun, et järgmise 2-4 aasta jooksul vajub see kolmetäheline lühend prioriteetide nimistus tagumistesse ridadesse nii investorite kui poliitikute jaoks ja sunnib rohepöörde ideaalplaane ümber vaatama.

ESG taandumise põhjus #1: toorainete ja energiakandjate nappus

Täna saame öelda, et toorainesektor on kannatanud alainvesteerimise käes juba ligikaudu 10 aastat. Mõelda vaid, tervenisti 10 aastat on toorainesektori ettevõtted oma investeeringuid tagasi hoidnud. Osaliselt seetõttu, et toorainete hinnad olid päris pikalt languses (2011-2020).

Teisalt pärssis investeeringuid ka kogu keskkonnakaitse, ESG ja rohepöörde teema. Uute kaevanduste ja maardlate arendamine ning kasutuselevõtt on tehtud üha keerulisemaks.

Seega saame öelda, et pakkumise pool ehk tootmisressurss on paljuski kokku kuivanud või siis vähemalt ei ole enam olnud nõnda kiirel kasvutrajektooril nagu nõuaks nõudluse kasv.

Teiseks, olles lugenud nii naftafirmade kui ka kaevandussektori ettevõtete kvartaliraporteid, kumab ikka läbi see, et investeeringute tegemisega ei kiirustata. Pigem on toorainehindade rallit ära kasutatud selleks, et 1) maksta tagasi laene ehk vähendada võlakoormust; 2) lõpuks ometi üle pikkade aastate premeerida aktsionäre (aktsiate tagasiostud, dividendide tõstmised ja erakorralised dividendimaksed). Tootmisvõimsuste kasvatamist seni veel kuigivõrd juhtkonna sõnavõttudes ei märka.

Kolmandaks nõudluse pool. Kas sina teadsid, et selleks, et püsti panna üks päikese- või tuulepark, kulub 4-5x rohkem vaske kui sama palju energiat tootva fossiilkütusel käitatava jaama ehituseks?

Kas teadsid, et elektriautod sisaldavad kuni 4x rohkem vaske kui sisepõlemismootoriga autod?

Teisisõnu ühelt poolt innustatakse rohepööret, mis tõstab teatud toorainete nõudlust, kuid teisalt pidurdatakse ja piitsutatakse kaevandusfirmasid ESG piitsaga. Kas see on loogiline? Kuidas see suures plaanis toimima peaks? Julgustame selliste tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis vajavad 4-5x rohkem tööstuslikke metalle, kuid kaevandusvõimsusi tõsta ei lase.

Kuhu see välja viib?

Vastus – siia, kus me täna oleme!

Alainvesteerimine tootmisvõimsustesse, defitsiit ja kõrged toorainehinnad.

Ei nafta, gaasi ega tööstuslike metallide tootmine ei ole midagi sellist, kus me saame üleöö suunda muuta. Vajutada lülitit ja suurendada pakkumist. Naftapuurtornide käivitamiseks läheb aega mõnest kuust kuni paari aastani. Kaevanduste ja maardlate arendamiseks ja käiku laskmiseks paarist-kolmest aastast kuni 7-8 aastani.

Veel üks mõte siia. ESG filtrite rakendamine on tegelikult segadusttekitav. Mõnikord lähevad sellest filtrist läbi suured naftafirmad, aga ei lähe läbi näiteks Tesla (kuna kaevandustes, kust firma saab mineraale on täheldatud rassilist diskrimineerimist, väga kehvasid töötingimusi jne).

Seega ma ennustan, et õige pea ESG filtrid sellisel kujul kaovad ja hakatakse rohkem eristada komponenti E ehk keskkond ja komponente S+G ehk vastutustundlikku majandamist sotsiaal- ja ühingujuhtimise aspektidest lähtudes.

ESG taandumise põhjus #2: sõda

Maslow inimvajaduste hieraria ütleb sõnaselgelt – füsioloogilised (vesi, toit) ja turvalisuse vajadused on esmatähtsad. Kui need on täidetud, alles siis saame rääkida kõigest muust. Kuuluvusvajadusest, tunnustusvajadusest, eneseteostusvajadusest. Muuhulgas ka pika vinnaga ja globaalset koostööd nõudvatest teemadest nagu ESG.

Ma arvan, et see on meile kõigile suhteliselt selge ja suuremat süüvimist ei nõua. Meenutagem korra kasvõi neid mõtteid ja tundeid, mida tundsime 25. veebruari hommikul ja sellele järgnevatel nädalatel päevauudiseid lugedes. Sellest piisab, et aru saada, kuidas toimib inimpsüühika. Mis on sellises olukorras oluline ja mis mitte.

Minu kui analüütiku mõttelõng jookseb sellistel puhkudel ikka nendel radadel, et riik ja ühiskond (nii nagu ka finantsturg) ei ole midagi eraldiseisvat, mis toimib justkui isolatsioonis. Nii riigi kui finantsturu moodustavad ikka tavalised inimesed koos kõigi oma emotsioonide, hirmude ja ebakindlustega.

Seega kuigi esmapilgul tahaks ju öelda, et vaevalt kõik seni ESG vallas tehtu nüüd maha visatakse ja keskkonna ning jätkusuutlikuse teemadele selg pööratakse, siis usun siiralt järgmist. See teema lihtsalt vajub prioriteetide nimekirjas järjest allapoole. Tahe on jätkuvalt olemas, aga ainuüksi sellest ei piisa. Nagu koolis füüsika tunnis õppisime, siis kõik on suhteline (näiteks mille suhtes mõõdame mingi liikuva keha kiirust).

Järgmiste kuude-kvartalite jooksul ronivad majanduspoliitilises prioriteetsusnimekirjas ettepoole ennekõike juba eelnevalt mainitud energiakandjate tarnekindluse ja varude teema, hinnatõusudega hakkama saamine nii rahapoliitilisel kui ka ühiskonna tasemel laiemalt ning loomulikult julgeolek selle sõna laiemas tähenduses (energiasõltumatus, kaitsevõimekuse tõstmine, mitmekülgne rahaline ja relvaabi jne).

Kui riigijuhid on valiku ees, kas tehased lähevad kinni ja võib tekkida energiakandjate defitsiit soojatootmiseks versus kas võtta ajutiselt kasutusele kivisöel põhinevad soojus- ja elektrijaamad, siis see otsus saab olema lihtne. Baasvajadused esmajärjes ja siis vaatame edasi.

Kas olete märganud, mida on teinud kivisöe hind maailmaturul? Siin on viimase 14 aasta kivisöefutuuride hinnagraafik.

Pange tähele, et hinnapõhja ei tehtud mitte käesoleva aasta veebruaris-märtis, vaid juba 2020. aastal. Seega jah, sõjal on oma mõju, kuid tegelikult oli hind tõusutrendis juba varem, alates 2020. aasta sügisest.

ESG taandumise põhjus #3: nigelad tootlused

ESG filtrit kasutavatel fondidel läks pandeemiaeelsel ja vahetult pandeemiakriisile järgneval aastal päris hästi. Teisisõnu olid ESG põhimõtteid rakendavad ja ka kõik erinevad niinimetatud rohefondid tootluse mõttes tipus. Miks? Suurim põhjus oli see, et enamuse ESG filtrite rakendamine aktsiaportfellile viib tehnoloogiasektori aktsiate osakaalu kasvuni. Seega sisuliselt panustavad ESG fondid aktsiaturu kui tervikuga võrreldes rohkem tehnoloogia- ja kommunikatsioonivaldkonna firmadele.

Väiksem, kuid samuti oluline põhjus on suure osa energia ja kaevandussektori aktsiate välja jätmine fondide portfellidest.

Kui aastatel 2018-2020 töötas see suurepäraselt, siis täna on lood vastupidi. Käesoleva aasta pika puuga parima tootlusega sektor on energia (aasta algusest +35%), kõige kehvemate hulgas on tehnoloogia ja kommunikatsioon (-16%).

Seega on ESG fondidesse raha paigutanud investorid saanud valu tunda kahel moel: 1) jäänud ilma praktiliselt ainsast positiivset tootlust näidanud sektorist ja 2) olnud suurelt sees kõige nigelema tootlusega sektorites.

Nüüd on küsimus lihtsalt selles, et kui kaua jagub kannatust? Kui pikalt ollakse valmis taluma niinimetatud alatootlust ehk mahajäämust turuindeksi tootlusest?

Siin on vastus päris lihtne ja seda on näidanud rida akadeemilisi ja empiirilisi uurimistöid. Vastus on keskmiselt paar aastat. Olenevalt investori karakterist, aga olles keskmiselt 2, 3 või 4 aastat järjest oma fondidega alla jäänud turuindeksile, muututakse rahutuks. Rahutus väljendub tavaliselt oma portfelli ümberkujundamises ehk kaotajate müümises ja viimaste aastate (kvartalite) võitjate ostmises.

Teisisõnu, ikka see vana hea ostan kõrgelt ja müün madalalt ehk teen täpselt seda, mida üks ratsionaalne investor ei tohiks teha.

Ühesõnaga keskkonnas, kus sinu üllastel eesmärkidel välja valitud ESG filtrit rakendav aktsiafond on viimased paar aastat jäänud turuindeksile alla, hakkad sa lõpuks mõtlema.

Miks ma maksan fondi haldustasudeks nii mõnigi kord 2-3x rohkem kui tavalise koguturu indeksfondi puhul? Eriti veel siis kui minu tootlus on madalam kui koguturu fondil?!

Miks ma ei oma läbi aktsiafondi ikkagi nafta- ja gaasitootjate aktsiaid kui ma iga päev tanklas näen kui kalliks on kütus läinud?

Miks ma ei oma läbi oma aktsiafondi kaitsetööstuse ettevõtteid kui ma iga päev uudistest loen kui palju relvi kulub selles sõjas ja kui hoogsalt on riigid suurendamas kaitsekulutusi?

Varem või hiljem need küsimused tulevad. Tavaliselt pigem hiljem. Nagu öeldud, siis keskmiselt paariaastase viitajaga.

Ja siis algab tegutsemine. Müüme ESG filtriga fonde ja ostame asemele koguturu fondid. Seda teevad nii erainvestorid kui finantsnõustajad oma kliendiportfellides. Pensionifondide juhid (vähemalt Euroopas) suudavad tõenäoliselt veel ESG vajaduse ära põhjendada ja neist fondidest kinni hoida. Küll aga omavad nad tõenäoliselt kõrvalpositsioonidena kaevandusfirmasid, kaitsetööstuse firmasid ja naftaaktsiaid.

Teine stsenaarium on see, et Saksa suurpanga Deutsche Bank’i varahaldusfirma DWS rohepesu skandaalile tuleb lisa ja ka institutsionaalsed investorid saavad aru, et neile määritakse lihtsalt pähe kõrgema kulukuse määraga fonde ja kogu lugu. DWSi skandaal ja uurimine puudutab seda, et fondivalitseja kleepis ESG märgise investeeringutele ja fondidele, millel seda tegelikult ei oleks pidanud olema.

Igatahes, jah, kogu see käitumise muutus võtab aega. Sellised tsüklid ei toimi nädalate või kuude jooksul, pigem ikka aastate jooksul. Kuid kui kord ESG fondide müügiotsused on tehtud, siis mis te arvate kui kaua võtab aega, et uuesti neid fonde atraktiivse investeerimisobjektina näha? Õige, taas kord vähemalt 2-4 aastat.

Siit edasi on nüüd lihtne matemaatika. Arvestades kõike ülaltoodut, siis usun, et järgmised 4-8 aastat ei saa olema ESG fondidele sujuv sõit. ESG filtreid kasutavate fondide populaarsus on selgelt mõneks ajaks languses.

Tõsi, on teatud asjad, mis suudavad selle ümber pöörata. Valdavalt puudutavad need regulatsioone. Näiteks juhul kui Euroopa riigid otsustavad, et pensionikogumiseks sobivad ainult ESG filtreid kasutavad (indeks)fondid. Samas ma kahtlen, kas selliste otsuste tegemine täna on meie regiooni riigijuhtide prioriteetide nimistu eesotsas.

Meenutagem – baasvajadusel esmajärjes, eks ole?!

^{Avapildi allikas: Green earth vector created by redgreystock – www.freepik.com}