Selles kuu kokkuvõttes jagan üht igapäevast mõtteviisi häkki, ettevõttele saabunud trahviteadet ning võtan jutuks ka selle, kuidas raha kogumine võib olla lihtne, aga kulutamine mitte.
Elu
Sattusin hiljuti kuulama intervjuud USA logistikafirma XPO Logistics asutaja ja tegevjuhiga. Kõrvalepõikena, vaadake selle firma aktsia hinna graafikut võrreldes S&P 500 indeksiga, meeletu kasvurakett ikka!
Igatahes tegi ta juttu sellest, kuidas lahti saada negatiivsest ja probleemidele keskenduvast mõtteviisist ning keskenduda positiivsele. Ta tõi suurepärase näite sellest, kuidas küsimuse püstitamine muudab nii kohe sellel hetkel kui ka pikemas perspektiivis meie hoiakuid väga oluliselt.
Näide oli järgmine – selle asemel, et õhtul oma lapsi magama pannes küsida neilt, kuidas sinu päev läks ja seejärel kuulata jutte kiusust, ebaõnnestumistest ja äpardustest, soovitab ta küsida hoopis teistsuguse küsimuse. Selleks on: milline hetk sinu päevas tegi su kõige õnnelikumaks (what made you the happiest today)?
Veidi selle küsimuse üle mõtiskledes tundub mulle, et eesti keeles oleks veelgi parem sõnastada see järgmiselt: mis oli sinu jaoks päeva kõige ägedam hetk?
Kas teate, mis juhtub lapsega (ja tegelikult ka täiskasvanuga) kui temalt selline küsimus küsida? Loomulikult hakkab ta meenutama kõike ägedat, mis sel lõppeval päeval juhtus. Teisisõnu suuname tähelepanu äpardustelt ja ebaõnnestumistelt toredatele hetkedele.
See on siis see kohene mõju. Mind tegelikult paelus selle küsimuse pikaajaline ehk teise ringi mõju.
Mis te arvate, mis hakkab õige pea juhtuma, kui sa tead, et igal õhtul küsitakse sinult, mis oli sinu päeva kõige ägedam hetk?
Täpselt nii! Sa hakkad juba päeva sees mõtlema, et huvitav, kas see, mis just juhtus oligi minu tänase päeva kõige ägedam asi. Või hoopis see hommikune asi? Või on see kõige ägedam asi alles ees?
Seega sa hakkad rohkem “otsima” ja tähele panema ägedaid asju. Sinu fookus liigub positiivsele.
Mis sa arvad, kuidas mõjub see sinu tujule, hoiakutele ja vaimsele tervisele? 😉
Proovi järele! Juurutasin selle meie peres novembri alul ja ilmnes veel üks üllatav ning positiivne kõrvalmõju.
Kui oma abikaasalt esimesel õhtul seda küsisin, siis läksid tal silmad põlema ja ta rääkis, et isegi kui ta pärast tööpäeva väsinud on, siis kindlasti ei tohi ta vahele jätta ühtegi tantsutrenni, sest need teevad ta lihtsalt nii õnnelikukus. Ta tunneb end tantsides nii hästi, saab lasta loovusel voolata, panna kavasse kõik oma emotsioonid jne jne.
See tähendab, et mulle kõike seda kirjeldades elas ta justkui uuesti läbi oma päeva kõige ägedama hetke. Mõelda vaid, kui lihtsalt saame iga päev oma kõige õnnelikumat hetke läbi elada kaks korda.
Kui esimesel õhtul oli see küsimus justkui üllatav ja teretulnud, siis järgmised poolteist-kaks nädalat pööritas naine selle peale pea igal õhtul silmi. Seni kuni juhtisin tema tähelepanu sellele samale asjale – vaata, mis sinu sees juhtub kui neid parimaid hetki mulle edasi jutustad.
Seejärel ühel õhtul unustasin küsida ja voodis vahetult enne magama jäämist ütles abikaasa juba ise: “Ja nüüd päeva kõige ägedamad hetked” 😀
Tee proovi! Küsi järgmise nädala jooksul igal õhtul oma pereliikmetelt, mis oli nende päeva kõige ägedam hetk.
Tore oleks lugeda, mis sinu peres pinnale ujusid. Seega võid neid selle postituse kommentaarides jagada 😀
Ettevõtlus
November oli ettevõtluse vallas suhteliselt rahulik kuu. Püüdsin end ohjes hoida ja mitte alustada mingeid uusi projekte, kui terve rida veel pooleli. Kasvõi raamat. Siin ilmnes, et kujundaja oli teised tööd ette/vahele võtnud ja minu raamatuga ikka nädalaid või isegi mitu kuud praktiliselt ei tegelenud. Loodame, et nüüd saime asjad selgeks räägitud ja saame ka siin progressi näha.
Novembri lõpus tegime raamatupidamisfirma MagInvest kollektiiviga juba ka varajase jõulupeo. Sel korral piirdusime restoranikülastusega. Väga tore oli üle tüki aja taas ühiselt ühe laua ümber istuda.
Novembris vast oligi minu enda fookus väga palju raamatupidamisfirma tegemistel. Sai võetud üks Krista Teearu koolitus raamatupidaja eetika ja vastutuse teemadel ning sellele järgnes firmasisese arutelu ning implementeerimise faas.
Üks ebameeldiv üllatus sattus ka novembrisse. Sain autoriõigusi esindava firma/büroo käest trahvinõude. Trahv puudutas umbes 4 aastat tagasi ilma litsentsita pildi kasutamist selles samas blogis. Senise ilma litsentsita kasutamise eest nõuti kompensatsiooni 350 eurot ja edaspidise eest veel 370 eurot.
Tuleb tunnistada, et selle blogi algusaegadel 2015. aastast alates ma ikka tihtipeale googeldasin mõnd teemakohast illustreerivat pildikest postituse kaanepildiks. Umbes 2018-2019 sain aru, et nii need asjad ikka ei käi ja edaspidi püüdsin pilte leida vabavara litsentsiga pildipankadest või hiljem kujundusprogrammi Canva keskkonnast (oman seal tasulist kontot).
Paistab, et mõnikord midagi ikka sisse lipsas. See konkreetne pilt oligi kasutusel ühe postituse kaanepildina (midagi siit).
Igatahes see viis, kuidas see trahvinõue tuli (äärmiselt professionaalselt vormistatud, ligipääsuga portaali, kus nõude detailid jne), ehmatas ikka ära küll. 700 eurot ületav summa oli ka ikka päris korralik.
Lõppes see sellega, et tol õhtul istusin poole ööni üleval ja käisin ükshaaval läbi kõik need 3 200 pildifaili, mis mul blogis on. Kui kohe ei meenunud, kust ma selle pildi võtnud olin ja postituses linki ka ei olnud, siis vajutasin kustuta nuppu.
See tähendab, et õige mitmel vanal postitusel puudub nüüd kaanepilt ja illustreeriv materjal. Kuna postitusi on siin blogis ei rohkem ega vähem kui 430, siis igaüht uuesti perfektselt kujundama ja pildimaterjaliga kaunistama ei hakanud.
Kui tol ööl lõpuks revisjoniga ühele poole jõudsin, siis hingasin kergendatult. Samas järgmisel päeval meenus, et need postituste kaanepildid lähevad automaatselt ju ka Facebooki.
Oeh. Otse loomulikult ei olnud need pildid dividendinvestor.ee Facebooki ajajoonelt ära kadunud.
Seega hakkas pihta järjekordne audit. Muide, kas olete kunagi püüdnud Facebooki ajajoonel kerida tagasi kasvõi 1-2 aastat? See on meeletult aeglane ja tülikas protsess. Antud juhul tuli see oma südamerahuks siiski läbi teha. Mul kulus selleks umbes 3-4 tundi.
Kokkuvõttes lõppes saaga sellega, et trahvinõude aluseks olnud pildi kustutasin loomulikult blogist kohe ära. Kuna pilt oli kustutatud, siis ettevaatavalt litsentsitasu enam maksma ei pidanud. Üks osa minust ütles, et võisin selle pildi võtta Canvast. Samas ma ei suutnud seda kuidagi tõendada ega mingit “litsentsi” ette näidata. Päevi kestnud läbirääkimiste tulemusel vähendati trahvinõue 250 euro peale. Tasusin ära ja lisasin ühe õppetunni taas vöö vahele.
Investeerimine
Iga investor läbib oma eluajal kaks selget faasi:
- Kogumisfaasi ehk portfelli ülesehitamise faasi.
- Kulutamisfaasi ehk portfellist raha välja võtmise faasi.
Olen märganud, et sageli on üleminek ühest faasist teise emotsionaalselt päris keeruline. Kohe kuidagi ei juleta raha portfellist välja võtta. Isegi kui selleks on mõistlik vajadus, siis päris paljude investorite peast käivad läbi mõtted stiilis, mis siis kui tulevikus midagi juhtub ja vajan seda raha hoopis rohkem.
Toon teile nüüd elulise näite. Tegin oma emale juba 2015. aastal pisikese rahavoogu teeniva valdavalt dividendiaktsiatest koosneva portfelli.
Aasta-aastalt tema usaldus ja mugavustunne kasvas ning ta suunas järjepanu niisama kontol seisvaid sääste sinna portfelli. Tasapisi soetasin sinna lisaks dividendiaktsiatele ka erinevaid kohalikke võlakirju. Tänaseks sisaldab see portfell umbes 35% ulatuses dividendiaktsiaid, 55% ulatuses võlakirju ja 10% ulatuses tähtajalisi hoiuseid.
Mu ema on täna 75-aastane ja juba pikalt pensionil olnud. Igal aastal teenib see portfell talle lisatuluna umbes 2-3 kuu pensioni jagu rahavoogu.
Juba aastaid olen julgustanud teda välja võtma ja ära kasutama kasvõi 50% aastasest teenistusest (dividendid ja intressid). Reisida ta väga ei armasta, peeneid restorane ega rõivaid ka mitte. Ainus kulukam hobi on aiandus, ennekõike erinevad sibullilled ja püsikud.
Olen püüdnud paika panna reegleid, kus ütlen, et pead selleks ja selleks kuupäevaks ära kasutama vähemalt 500 eurot oma hobi peale, kuid seni edutult. Tõsi, ta on julgemalt hakanud lillesibulaid tellima, kuid portfellist ta selle jaoks raha ei taha. Pigem hoiab kokku poe arvete pealt.
Seega olen näinud, kuidas juba 9 aastat on see portfell vaid rahavoogu teeninud, turuväärtust kasvatanud ja isegi lisasääste sissemaksuna juurde saanud, kuid raha portfellist välja pole läinud.
Kuni tänase päevani, mil ühtäkki sain emalt Messengeri sõnumi: “Kui kiiresti saad minu aktsiad müüdud ja kas praegu halb aeg?“.
Loomulikult oli minu esimene emotsioon totaalne üllatus. Mis nüüd siis lahti on? Jäi mulje nagu peaks kogu portfelli rahaks tegema. Teisalt oli mul rõõm lugeda seda, et ema uuris ka ajastuse kohta. Kõik see aastatepikkune teavitustöö ja üheskoos investeeringute käekäigu jälgimine on vilja kandnud 😀
Igatahes lähemal uurimisel selgus, et emal on tunne, et inflatsioon sööb tema raha ostujõudu ja tahaks midagi suurt selle raha eest osta. Esiteks muidugi tahan öelda, et kuna raha on investeeritud, siis see ostujõu langus ei ole nii suur kui arvata võiks, aga see selleks.
Just eile käisime siis koos vaatamas seda “suurt” asja, mida ema osta soovib. Selleks on valmis saunamajake koos kõikvõimalike vigurite ja viledega (termotöödeldud puidust, kadakast dekoratiivseinaga, aknakeste ja erilahendustega). Me räägime siin ikka juba 5-kohalistest summadest.
5-6 aastat tagasi oleks minu esimene reaktsioon olnud tavapärane – jälle mingi hullus, võta mõistus pähe, loodame, et paari päevaga läheb mööda 😀
Täna vaatan asju teisiti. Nagu kirjeldasin, siis olen aastaid kõrvalt näinud kui kasinalt mu ema elab, kuidas ta väga ei soovi igakuiselt kulutada rohkem kui tuleb raha sisse (ta peab juba aastaid igakuist eelarvet Excelis) ning kui keeruline on olnud teda veenda võtma portfellist välja kasvõi natukene raha.
Kõike seda arvestades on mul hoopis hea meel, et ta selle jutuga minu juurde tuli. Eks kõige olulisem ongi aru saada, kas see kulutus tooks talle endale rõõmu või ongi tõesti lihtsalt hetke tuju. Antud juhul mulle tundub, et see oleks päris suur heade emotsioonide allikas, sest vana saun on meil maal kasutuskõlbmatu olnud vist juba 10-15 aastat. Samas saunas käimise soovi juttu kuulen päris sageli.
Seega mulle endale tundub, et vaatamata asjaolule, et see ost hammustaks päris olulise tüki tema portfellist ja iga-aastasest rahavoost, siis lõpuks tuleb tõdeda ikka seda, et investeerimisportfell on loodud teenima meid, mitte vastupidi.
Mina müün ka oma pilte erinevates pildipankades ja mina ei jõua küll näppu pulsil hoida, mis pilte kes/kus on ostnud. Aga olen kuulnud juhtumitest, kus kalastataksegi ja kontrollitakse, et kas sul ikka on õige litsents. Ja kui sul tõestust ei ole, võibki nõude kaela saada.
Selle firma nimi oli Copytrack ja pakun, et neil ehitatud sellised programmid, mis käivad netis neid pilte otsimas. Seda, kas nende ärimudel töötab nii, et esmalt otsivad ja siis võtavad autoriga ühendust või vastupidi ehk töötavad algusest peale autoritega, seda ei tea. Igatahes arvata võib, et kindlasti võtavad korraliku vahendustasu ka oma teenuste eest.
Väga armas lugu! Selline poeg kuluks igale emale ära😉.
Aitäh! Tore, et meeldis!
Väga tore lugu emast ja meeldetuletus, milleks seda vara üldse koguda.
Aitäh, et lugemas käisid ja ka kommenteerisid!