Kuna investeerimisalane jutt sai seekord päris pikk, siis elu-olu ja ettevõtluse teemadel kuigi pikalt ei peatu. Tuleb tõdeda, et septembri kalender sai liiga tihe ja neid ridu 1. oktoobril kirja pannes on võhm täitsa väljas. Kui ikka 2-3 päeva järjest on veebiseminarid, videokõned, saadete salvestused ja esinemised, siis ainus, mida selle maratoni järel teha tahaks, on kardinad ette tõmmata, diivanile kerra ja vaheldumisi Netflixi vaadata ning raamatut lugeda 🙂

Igatahes septembris sai:

• antud intervjuu saatele Laser seoses Planet 42 teemadega, mis oli eetris 1. oktoobril;
• antud intervjuu Youtube noortesaatele Laser Tech seoses moefirma Shein IPO plaanidega;
• tehtud sadadele inimestele tasuta rahatarkuse jagamise Youtube Live koos Miljonineiuga;
• tehtud Veebikoolis tasuta õpiamps oma ettevõttest dividendide välja maksmise teemal;
• linti võetud podcast “Deebet ja dividendid”, kus koos Kristaga rääkisime taas maksumuudatustest;
• salvestatud saade “Börsijutud: investor vs kaupleja” uus episood, kus jagasin oma optsioonikauplemise tegemisi.

Lisaks veel regulaarsed Miljoniklubi videokõned, veebikas Äripäevale jne.

Ühes saates käisin veel külas ja sellest sai üle tüki aja üks ägedamaid vestlusi. Nimelt käisin oma koduvalla podcastis rääkimas nii elust, enda tegemistest kui ka loomulikult investeerimisest. Saadet saad Youtube vahendusel vaadata siit, audio versioon on olemas ka Spotifys.

Miks see oli äge vestlus? Kui saatejuht ikka mingil hetkel ütleb, et nüüd midagi tema sees murdus, ta näeb kogu seda investeerimise maailma teisiti ja silmist paistab ehe hasart, siis see on minu jaoks üks suurimaid kordaminekuid ning täielik eneseteostuse tunne.

Aga nüüd investeerimisest. Jagan seekord investeerimise sektsioonis ülevaadet võlakirjainvesteeringute riskijuhtimisest. Selle kirjatüki said umbes kuujagu tagasi kõik Miljoniklubi liikmed oma postkasti nädalase uudiskirja kujul. Head lugemist!

Investeerimine – võlakirjainvesteeringute hajutamisest

Kuna viimasel ajal on taas kord välja tuldud päris paljude võlakirjapakkumistega, samas majanduses on seis nagu on, siis on paslik jutuks võtta võlakirjadesse investeerimise riskide pool. Seda ennekõike maksevõimelisuse ehk krediidiriski vaatenurgast.

Meeldetuletuseks, et krediidiriski hinnatakse krediidireitingute abil. Maailma kolm suurimat krediidireitingute agentuuri on Moody’s, Standard & Poor’s ja Fitch.

Alltoodud tabelist leiad nende kolme reitinguagentuuri krediidireitingute skaala. Krediidireitingute määramise sisenditeks on paljuski võlakoormuse tase ja laenu teenindamise võimekus.

Kõige turvalisemaks krediidireitingu tasemeks on AAA/Aaa.

AAA krediidireiting on tänapäeva laenuvõtmise agaruses muutunud päris haruldaseks. Isegi valitsuste võlakirju vaadates on meil kõige turvalisema krediidireitinguga alles jäänud vaid käputäis riike. Nendeks on Austraalia, Kanada, Saksamaa, Liechtenstein, Luksemburg, Holland, Taani, Norra, Rootsi, Singapur ja Šveits.

USA krediidireiting on täna AA+. Eestil A+, Leedul A ja Lätil A-.

Niinimetatud korraliku maksevõimelisusega ehk investeerimisjärgu krediidireitinguga laenuvõtjad on kõik, kelle reiting jääb vahemikku AAA/Aaa kuni BBB-/Baa3. Eesti on kenasti investeerimisjärgu reitinguga.

Mitte-investeerimisjärgu reitinguga on näiteks sellised riigid nagu Vietnam (BB+), Gruusia (BB), Brasiilia (BB), Türgi (B+), Jamaica (BB-) ja Keenia (B-).

Kui kiikame ettevõtetest laenuvõtjate poole, siis täna on maailmas alles kõigest 2 parima ehk AAA krediidireitinguga ettevõtet. Nendeks on tehnoloogiafirma Microsoft ja tervishoiugigant Johnson & Johnson.

20 aastat tagasi oli kõrgeima krediidireitinguga ettevõtteid 22. 40 aastat tagasi üle 60. Nagu öeldud, laenukoormused on ajas jõudsalt kasvanud ja kõrgeima krediidireitinguga ettevõtete arv seeläbi langenud.

Paremuselt järgmised ehk AA+, AA ja AA- krediidireitingutega ettevõtted on: Apple, Alphabet, ExxonMobil, Chevron, Walmart, Allianz, Berkshire Hathaway, Procter & Gamble, Roche Holding, Royal Bank of Canada, Samsung Electronics, Taiwan Semiconductor, Kanada TD Bank ja Visa.

Siin on mõned Balti börsil võlakirju välja andnud ettevõtete krediidireitingud:

• Ignitis Grupe: BBB+
• Šiaulių Bankas: Baa1 (pikaajaliste hoiuste reiting)
• Latvenergo: Baa2
• Coop Pank: Baa2
• LHV Group: Baa3
• Citadele Bank: Baa3
• Bigbank: Ba1 (pikaajaliste hoiuste reiting)
• IuteCredit Finance S.a.r.l.: B-
• Eleving Group: B-

Kõiki ülejäänusid soovitan kohelda kui B kui mitte CCC kuni C kategooria laenuvõtjaid. Kaasa arvatud Inbank, Modera, Storent Holdings, Grenardi Group, Sostinės Bokštai, DelfinGroup, Creditstar jne.

Ajaloolised maksejõuetuse määrad

Krediidireitingud on olulised saamaks aru, kui suur on meie kui investori tõenäosus saada laenu või võlakirja eest oma raha tagasi.

Või siis saame vaadata ka asju teistpidi – kui suur on tõenäosus, et võib esineda maksejõuetus.

Investeerimisjärgu krediidireitinguga ettevõtete puhul on maksejõuetuse esinemise tõenäosus juhul, kui anname sellisele ettevõttele laenu 1 aastaks kõigest 0,1%. Kui laenu pikkus on 5 aastat, on maksejõuetuse esinemise tõenäosus vaid 0,8%. 10 aasta pikkuse laenu või võlakirja puhul tekib maksejõuetusi juba veidi rohkem: 1,7% investeerimisjärgu krediidireitingut omavatest ettevõtetest on sel perioodil muutunud maksejõuetuks.

Mitte-investeerimisjärgu krediidireitingu puhul on juba 1 aasta pikkuse laenu puhul maksejõuetuse esinemise tõenäosus 3,5%. 10 aasta pikkuse laenu puhul ligi 19%. Lihtsustatult – keskmiselt iga viies mitte-investeerimisjärgu krediidireitinguga ettevõte satub 10 aasta jooksul makseraskustesse.

Balti võlakirjadesse investeerimisel soovitan ennekõike tähelepanu pöörata tabeli kõige alumisele reale. Kui räägime kõrge krediidiriskiga ehk madala krediidireitinguga või üldse ilma krediidireitinguta ettevõtetest, siis rohkem kui veerand firmadest ei suuda 1 aasta möödudes laenu tagasi maksta.

5 kuni 10 aasta perspektiivis jäävad ligi pooled sellistest firmadest võlakirjainvestoritele võlgu.

Andmed pärinevad reitinguagentuurilt Standard & Poor’s ja kajastavad globaalseid keskmisi maksejõuetuste määrasid perioodil 1981-2023.

Ma loodan, et nüüd näed laenu- või võlakirjainvestorina asju pisut teisiti.

Kordan igaks juhuks siiski veel üle: 5-10 aasta perspektiivis muutuvad maksejõuetuks ligi pooled ilma krediidireitinguta ja väga kõrge krediidiriskiga (CCC-C) ettevõtetest.

See selgitab hästi seda, miks juhitakse laenu- ja võlakirjaportfelli professionaalsel tasemel nii nagu seda tehakse. Oma fondijuhi karjääri ajal olingi ise võlakirjade portfelli haldur ja jagan nüüd siinkohal lihtsat rusikareeglit. 

Võlakirjaportfelli hajutamine

Mitte-investeerimisjärgu võlakirju tuntakse ka inglisekeelse lühendi junk bonds nime all. Eesti keeles on käibel vaste rämpsvõlakirjad.

Kõlab karmilt, kuid nagu ülaltoodud tabelist näha, siis statistika ei peta ja selline sildistamine on mõnes mõttes justkui õigustatud.

Elukutselised võlakirjafondide haldurid teavad seda statistikat väga hästi. Seepärast on mitte-investeerimisjärgu võlakirju portfelli soetades levinud üks lihtne rusikareegel: ühe mitte-investeerimisjärgu ettevõtte võlakirjad ei või moodustada rohkem kui 1% kogu portfelli summast.

Jah, täpselt nii, ainult 1%!

Veelgi enam, juhul, kui kaasame portfelli CCC-C kategooria võlakirju, siis pigem on maksimum isegi 0,5% portfellist ühe ettevõtte kohta.

Tähelepanu, mitte võlakirja, vaid ettevõtte kohta!

See tähendab, et kui näiteks Creditstar on välja andnud võlakirju, mis lõpevad 1 aasta pärast ja võlakirju, mis lõpevad 2 aasta pärast ja sa investorina soetad mõlemaid, siis nende mõlema võlakirja koondsumma ei tohiks olla suurem kui 0,5% portfellist, äärmisel juhul 1% portfellist.

Eks riskivalmidus on igal investoril erinev, aga teadke siis seda, et nõnda haldavad maksejõuetuse riske elukutselised fondihaldurid.

Mitte-investeerimisjärgu võlakirjade puhul on hajutamine erinevate ettevõtete vahel äärmiselt oluline.

Recovery rates ehk mis juhtub maksejõuetuse järel?

Olles rääkinud maksejõuetustest, tuleb jutuks võtta ka recovery rate ehk keskmine raha tagasi saamise määr juhul, kui on esinenud maksejõuetus. Lõpuks on nii laenu kui võlakirja puhul meil investorina nõue ettevõtte vastu, millest lihtsalt niisama lahti öelda ei saa.

Raha tagasi saamise määr sõltub väga suurel määral sellest, miline on sinu kui laenu- või võlakirjainvestori nõudeõiguse järk.

Statistika ütleb meile seda, et kõige kõrgema nõudeõiguse järguga ehk niinimetatud tagatud eelisvõlakirjade (võlakirjainvestorite hüvanguks on seatud tagatised) investorid saavad maksejõuetuse tekkimisel keskmiselt tagasi 59% laenusummast.

Juhul, kui tegu on tagamata eelisvõlakirjadega (õigus saada raha enne teisi võlausaldajaid, aga tagatist pole), saavad investorid tavaliselt tagasi ligikaudu 42% laenusummast.

Kui liigume tagamata ja allutatud võlakirjade poole (näiteks kõik pankade AT1 võlakirjad ja enamus kohalikke ilma reitinguta võlakirju), siis on ajalooline raha tagasi saamise määr jäänud sinna 9-18% vahemikku.

Kui tegu on madalama astme allutatud võlakirjadega (junior subordinated), siis nagu alltoodud graafikult näha, on investor pärast saneerimis- või pankrotimenetluse lõppu saanud tagasi keskmiselt vaid 9% esialgselt antud laenusummast.

Loodan, et näed nüüd kõrge krediidiriskiga võlakirjadesse investeerimist pisut teises, realistlikumas valguses ja ehk aitab see sul tulevikus oma portfellis asju paremini tasakaalus hoida.