Selles kuu kokkuvõttes jagan käesoleva aasta parimaid finantsvaldkonna raamatute lugemiselamusi ja võtan jutuks investeerimispanga Goldman Sachs analüüsi, mis prognoosib aktsiaturgudele järgmiseks 10 aastaks vaid +3% keskmist aastast tootlust.
Elu
Ma aeg-ajalt ikka loen teiste Eesti investorite kuukokkuvõtteid ka. Olgu siis uudiskirja, blogi või mõne puhul Instagrami vahendusel. Koheselt olen märganud, et tekib endal ka selline kerge surve oma elu letti lüüa ja kõik käimised/tegemised üles loetleda.
Samas tunnen, et mu enda elu ja elamused on valdavalt justkui kusagil mujal. Need ei ole ainult minust väljaspool ja kõigis neis käimistes, seiklustes või tegemistes. Need elamused ja minu päris elu on suuresti minu sees. Jah, teinekord mängib seal olulist rolli ka asukoht/keskkond või inimesed, kellega koos neid tegevusi teha, aga lõppude lõpuks on see elamus ikkagi minu enda sees. Väga sageli on need kõige suuremad elamused tegelikult mingid taipamised, millegi uue õppimine, mingisugune areng.
Näiteks oktoobri viimasel nädalal oli meil abikaasaga plaan minna umbes neljaks päevaks tähistama meie kohtumise aastapäeva. Kaks päeva Eestis pluss kaks päeva Lätis. Viimasel hetkel tundsin, et nädalavahetusest piisab ja tühistasin esmaspäeva-teisipäeva peale planeeritud Läti retke ära.
Mõnes mõttes justkui halb – olin omale ettevõtjana planeerinud pisikese puhkuse, aga lõpuks ikkagi ei puhanud. Teisalt tegelikult oli see väga hea otsus. Need 2 päeva olid mul kalendris täiesti tühjad, mis tähendab, et sain hommikul ärgata ilma suuremate kohustusteta, istuda arvuti taha ja tunnetada, et mida siis täna teha. Mis on kõige olulisem sellisel hetkel, kus mingit tulekahju pole vaja kustutada ega ükski ülikiire asi kuklasse ei hinga?
Need olid ikka kaks päris head päeva, sest veidi sai taas tõsta pilgu kõrgemale ja vaadata kaugemale kui oma nina ette. Tegelesin pisut enda harimisega, oskuste täiendamisega ja sain ka keset päeva rohkem aega perega veeta ilma, et pea oleks töömõtteid täis.
Ühtlasi tundsin, et ma täitsa kohe igatsen sellist elu- ja töötempot. Viimati sain nõnda rahulikult kulgeda vist seal kusagil 2018. aastal. Tahaks veel. Tahaks uuesti. Seega tuleb tasapisi hakata oma elu sinna suunas taas sättima.
Tõenäoliselt annan koheselt järele finantsiliselt mõõdetavas edus, aga tundub, et ajutine tempovahetus on vajalik. Seda nii iseenda kui ka pere jaoks.
Muide, raamatute lugemine on minu jaoks ka asi, mis aitab päris hästi tempot aeglustada. Andsin aasta alul endale lubaduse, et loen lisaks erialasele kirjandusele sel aastal ka ilukirjandust. Kevadsuvel sai seda tehtud ikka päris ohtralt. Naasin osaliselt oma mineviku lemmikautorite juurde (näiteks Aarne Biin, Rex Stouti detektiivilood), aga avastasin ka enda jaoks uusi autoreid (Indrek Hargla romaanid).
Lisaks olen tellinud Amazonist mitu portsu värskemaid finantsvalla raamatuid. Olen neid jooksvalt dividendinvestor.ee Instagrami kontol ka jaganud ja kommenteerinud, aga toon elu-olu osa lõpetuseks siia kokkuvõtte ka.
Panen need kirja minu enda isikliku eelistuse järjekorras:
- JL Collins “Pathfinders – Extraordinary Stories of People Like You on the Quest for Financial Independence―And How to Join Them” – minu selle aasta vaieldamatu lemmik, ligi 100 inimese lood sellest, kuidas nad on välja võidelnud võlaorjusest, kuidas mõtlevad rahast, finantsvabadusest ja investeerimisest. Väga lihtne, mõnus ja huvitav lugemine.
- Michael Lewis “Going Infinite: The Rise and Fall of a New Tycoon” – parasjagu pooleliolev raamat, üks minu lemmikautoreid Michael Lewis oma tuntud headuses sel korral jutustamas FTX krüptobörsi üles ehitanud Sam Bankman-Fired’i elust ja tegemistest. Väga põnev ja kaasahaarav, huvitav sisevaade krüptomaailma ja krüptokauplemise telgitagustesse.
- Scott Galloway “The Algebra of Wealth: A Simple Formula for Financial Security” – iduettevõtja, lihtsalt ettevõtja ja New Yorgi ülikooli professor, kelle mõtteid ning juttu on minu jaoks alati huvitav kuulata. Sain sellest raamatust õige mitu uut vaatenurka isiklike rahaasjade maailma jaoks, huvitav oli lugeda ka tema isiklikke seiklusi rahaga ja rahata (Scott on korduvalt kaotanud kogu oma vara), investeerimisstrateegia poolel polnud samas minu jaoks suurt uut.
- Rob Copeland “The Fund: Ray Dalio, Bridgewater Associates, and the Unraveling of a Wall Street Legend” – raamat maailma suurima riskifondi loojast Ray Daliost. Minu jaoks väga huvitav lugemine, palju telgitagust infot Bridgewater’i siseelu ja draamade kohta ning lõpuks sain ka aru, miks Ray Dalio ja tema (elu/)ärifilosoofia mulle ikka absoluutselt ei sümpatiseeri. Kõik klotsid liikusid lõpuks oma kohale ja veidi oli nagu selline revenge lugemine (sain tõestust oma enda hoiakutele).
- Jack D. Schwager “Unknown Market Wizards: The best traders you’ve never heard of” – turuvõlurite ehk edukate ja seni tundmatute kauplejate lood. See on sarja kõige viimane raamat ja täiendatud trükk ehk kõigile intervjuudele on lisatud pandeemiajärgsete aastate täiendav sektsioon. Minu jaoks alati põnev lugemine – tehnilised detailid kauplemisest, aga ka isiklikud lood kauplejaks saamisest, vaimse tervise hoidmisest, riskijuhtimise süsteemidest jne. Lugesin pool läbi, aga siis panin käest ära, sest tõusis vastupandamatu soov aktiivsemalt taas ise ka kaubelda 🙂
- Joshua M. Brown “You Weren’t Supposed To See That: Secrets Every Investor Should Know” – minu jaoks tuttav tegelane ehk New Yorgi varahaldusfirma Ritholtz Wealth Management üks asutajaid ja tegevjuht, kelle sõnavõtte olen aastaid jälginud. Julgete ja sirgjooneliste väljaütlemistega ning oma peaga mõtlev mees. Samas see raamat oli no nii halb kui üldse olla saab. Äärmiselt negatiivne üllatus ka, sest promo oli meeletu ja eks mul oli siis ootus ka kõrgele kruvitud. Reaalsuses oli üllatusena tegu viimase 10 aasta blogipostituste kogumiga. Kõige suurem miinus asja juures oli see, et kuupäevi ega aastaid polnud peatükkidel juures, mis tähendas, et loed 10 lehekülge ära ja mõtled, et asjad ei klapi ning siis saad alles teada, et originaalis kirjutati näiteks 2015. aastal. Eesmärgiga mitte totaalse negativismiga lõpetada, siis Joshi esimene raamat “Backstage Wall Street” oli täitsa huvitav ja mõnus lugemine sellest, kuidas paarkümmend aastat tagasi boiler room’id ehk maaklerite müügikõnede tegemise masinavärgid töötasid.
Mõned tellitud raamatud on veel lugemise ootel, aga eks jagan neid siis edaspidi jooksvalt dividendinvestor.ee Instagrami konto vahendusel.
Ettevõtlus
Oktoobris said käima lükatud päris suured tööalased muutused. Jään praegu napisõnaliseks detailide osas, aga vast aastat kokku võtvas postituses saan juba põhjalikumalt kirjutada. Igatahes tõi see paariks-kolmeks nädalaks juurde kuhjaga tegemisi ning kuu esimesed kaks kolmandikku olid päris intensiivsed nii ära tegemist vajavate asjade osas kui ka emotsionaalselt. Muutused, nagu teame, eriti kui need on olulised ja suured, ei tule kunagi kergelt.
Muus osas sai jätkuvalt koos Krista Teearuga salvestatud ettevõtte kaudu investeerijatele ja ettevõtjatele mõeldud podcasti “Deebet ja dividendid” uus episood. Sel korral rääkisime kinnisvarainvestoreid mõjutavast käibemaksuseaduse muudatusest.
Lisaks jagasin oma katsetusi AI tööriistadega ning veidi arutlesime ka selle üle, kuidas võiks majandust ja aktsiaturge mõjutada USA presidendivalimised ning deglobaliseerumise käigus toimuv reshoring ja near-shoring ehk tootmise kodumaale tagasi toomine.
Linti sai ka järjekordne osa saatest “Börsijutud: investor vs kaupleja”. Tegime juttu nii meie mõlema optsioonikauplemise äpardustest kui ühest investeerimispanga Goldman Sachs pikaajalisest aktsiaturgude väljavaatest, mis lubab järgmiseks 10 aastaks vaid +3% aastas tootlust. Sellest kirjutan pikemalt investeerimise sektsioonis.
Olgu veel öeldud, et 18. novembril toimub järjekordne veebiseminar, kus tandemina lisaks minule on ekraanide ees ka tehnilise analüüsi ekspert Vaido Veek.
Sel korral teeme juttu läbimurdetehingutest ja sellest, millal kaaluda aktsiate müümist.
NB! Soodushinnaga registreerimine kuni 9. novembrini sellel lingil.
Mina olen taas põnevil, sest õpin ja kasvan ka ise investorina selliseid koostöö vormis veebiseminare tehes päris palju. Samuti paistab, et oktoobrikuine veebiseminar paljudele meeldis, sest juba seminari lõpus jagati chat’i akna kaudu rohkelt kiitvat tagasisidet:
Tänan, sai kuulata suuuure põnevusega! 🙂
Suur tänu, hea lihtne ja tugev süsteem!
Registreeruda saad selle lingi kaudu ja hiljem saadan kõigile registreerunutele järelevaatamise lingi ka.
Investeerimine
Nüüd siis veidi “hirmujuttu” ka. Sisend selleks tuleb USA investeerimispanga Goldman Sachs värskest raportist, mis hoiatas, et järgmise 10 aasta jooksul näeb nende mudel ette USA aktsiaturu keskmiseks tootluseks kõigest +3% aastas.
Olgu öeldud, et ajalooline keskmine on seal kusagil 8-10% kandis keskmiselt aasta kohta. Viimase 10 aasta keskmine aastane tootlus on S&P 500 indeksil +13% aastas, viimasel 5 aastal koguni keskmiselt +15% aastas.
Seega neile, kes on suhteliselt hiljuti investeerimist alustanud ja kahekohaliste tootlusnumbritega juba “ära harjunud”, on see päris suur ootuste ümbermängimine. +15% asemel kõigest +3%.
Juhul, kui tõesti peaks realiseeruma see, et USA aktsiaturud pakuvad järgmise 10 aasta jooksul osta-hoia investorile keskmiseks aastaseks tootluseks keskmiselt +3% aastas, siis tegelikult oleks täna mõistlik panna see raha kasvõi 10-aastase lõpptähtajaga USA riigivõlakirja, mis pakub hetkel +4,3% aastas.
See on siis see üks tahk ehk vähemalt USAs on intressimäärad jätkuvalt sellisel tasemel, et konkureerivad sellise nigela oodatava aktsiaturu tootlusega.
Teine tahk on inflatsioon. USAs on viimase 10-11 aasta jooksul olnud keskmine inflatsioonimäär +2,8% aastas. See tähendab, et juhul, kui tõesti peaks realiseeruma Goldman Sachsi ennustus ja inflatsiooni tase jääma ligikaudu samaks, suudaks aktsiainvestor terve 10 aasta peale teenida napilt-napilt rohkem kui inflatsioon. Teisisõnu, parim, mida aktsiad pakuksid, on oma ostujõu säilitamine ja mitte rikkuse ning ostujõu kasvatamine.
Miks see aktsiaturu tootluse võrdlemine inflatsiooniga üldse oluline on? Suuresti seetõttu, et kogu indeksinvesteerimine ja pensioniks investeerimine on paljuski üles ehitatud just nimelt selle peale – paneme regulaarselt raha kõrvale, investeerime selle varadesse, mille väärtus kasvab kiiremas tempos kui on elukalliduse tõus ehk inflatsioon ning pensionipõlveks on meil nõnda kopsakas portfell, millest elada.
Seega pealtnäha väike asi, aga selle potentsiaalne mõju rahva ja riigi (kui erapensionit napib, siis vaadatakse riigi otsa) rahandusele võib olla väga suur. Kui tahta läbi mängida mõnd väga halba riskistsenaariumit riigi rahandusele, siis see oleks üks selline – rahvastik vananeb, riigieelarved on juba niigi miinuses, riikide võlakoormused kõrgel ja kui nüüd eraviisiliselt kogutud pensioniraha teps mitte ei kasva, siis on rahvas tänavatel nõudmas hoogsalt pensionitõuse, mida riik oma niigi nigela rahalise ja demograafilise olukorra tõttu pakkuda ei suuda.
Mis te arvate, mis hakkab esimese asjana juhtuma? Loomulikult, uued maksud, täiendavad maksutõusud, kõrgemad maksumäärad. Samas rahvastiku vananedes on järjest vähem neid, kelle käest võtta (need, kes teenivad palka ja tarbivad hoogsalt). Ühesõnaga üks paras nõiaring.
Kust tuleb see 3%?
Vaatame veidi seda ka, kust see 3% üldse tuleb?
Millal iganes räägitakse pikaajalistest aktsiaturu tootlusootustest võttes arvesse tänast lähtepunkti, on arvutuste üheks oluliseks sisendiks aktsiaturu hetke valuatsioon ehk hinnatase (näiteks P/E ehk hinna/kasumi suhtarvu baasilt).
Täna oleme olukorras, kus USA aktsiaturu tsükliliselt kohandatud hinna/kasumi suhtarv (Shiller P/E ehk CAPE) on oma ajalooliste kõrgtasemete lähedal. Nagu alltoodud viimase 45 aasta olukorda illustreerivalt graafikult näha, on CAPE suhtarv (helesinine joon) olnud kõrgem vaid 2000ndate tehnoloogiamulli lõhkemise ja 2021. aasta pandeemiajärgse buumi ajal. Punane joon kajastab USA aktsiaindeksi S&P 500 liikumisi.
Seega alguspunktiks on meil täna olukord, kus USA aktsiaturg tervikuna on “kallilt hinnastatud”.
Järgmine oluline asi, mida teada on see, et nende pikaajaliste tootluse prognoosimise mudelite puhul eeldatakse nüüd järgmise sammuna, et see CAPE suhtarv pöördub tagasi oma ajaloolise keskmise juurde.
See tähendab, et oma arvutustes on Goldman Sachs arvestanud, et 2034. aasta lõpuks ei ole CAPE suhtarv enam mitte seal tänasel 35-36 tasemel, vaid hoopis kusagil 16-17 ehk tagasi ajaloolise keskmise juures.
Matemaatiliselt tähendab see seda, et isegi kui ettevõtete kasumid jätkavad kasvamist näiteks +10% aastas, siis väärtussuhtarvude langemise ehk keskväärtuse juurde tagasipöördumise valguses puhub aktsiate hinnatõusule -7% suurune vastutuul keskmiselt ühe aasta kohta.
Seega lihtsustatult saamegi kokkuvõttes olukorra, kus ettevõtete kasumid võivad küll kasvada aastas keskmiselt +10%, aga P/E suhtarvu langus ja hinnatasemete normaliseerumine lõikab oodatavast tootlusest ära keskmiselt -7% aastas. Nõnda jääbki meile alles see oodatav +3%.
Eks siin on neid nüansse tegelikult veel päris palju. Sageli ei vaadata mudelites kasumi kasvu, vaid eraldi käibe kasvu ja kasumimarginaali muutust. Viimase osas eeldatakse jällegi seda, et see pöördub tagasi oma ajaloolise keskväärtuse juurde.
Aga mis siis, kui ei pöördu? Mis siis kui suured tehnoloogiafirmad ja AI rakendamine võimaldab kasumimarginaale pikas plaanis kasvatada? Siis oleme olukorras, kus kasumid ei pruugi kasvada +10% aastas, aga võibolla hoopis +11% või +12% aastas. Saaksime kohe oma arvutustes väikese 1-2% suuruse keskmise aastase tootluse võidu.
Järgmine küsimärk on see, mis on muutunud turuolukorra, kaasaegse tehnoloogiarohke ja peagi ehk ka AI abil veelgi efektiivsema aktsiaturu “õiglane” või “normaalne” hinnatase ehk valuatsioon? Ka selleks on ikka see sama viimase 150 aasta keskmine CAPE (tsükliliselt kohandatud P/E)? Või hoopis peaks kasutama viimase 10-20 aasta keskmist? Või määrama selle uue normaalsuse hoopis muudel meetoditel?
Kohe kui muudame seda keskmist CAPE suhtarvu taset, kuhu aktsiaturg peaks tagasi pöörduma, muutub ka see, kui suur on vastutuul järgmiseks 10 aastaks. Teisisõnu see kui mitu protsenti peame keskmisest aastasest kasumi kasvu numbrist maha lahutama.
Ühesõnaga, arvutusi saab teha väga mitut moodi ja alati on neil puhkudel oluline vaadata, millised on olnud arvutuste sisendid ja kuidas muutub tulemus, kui sisendeid õige pisutki muudame.
Mida peaks üks pikaajaline aktsiainvestor kogu sellest jutust kaasa võtma?
Peamiselt kaks asja:
- Kohandame oma ootusi tuleviku tootluste osas, viimase 5 või ka 10 aasta jooksul kogetud aktsiaturgude tootlused on pigem olnud erand kui reegel; toome oma ootused kasvõi sinna ajaloolise keskmise tootluse ehk 8-10% piirimaile.
- Mõtleme läbi, mis tunne meil oleks ja kas see muudaks kuidagi meie investeerimisstrateegiat kui tõesti tulekski aktsiaturul nigela tootlusega 10 aastat. Kas sellise võimaluse valguses võiks oma strateegiat ja portfelli kuidagi muuta? Lisada rohkem kõrge tulususega võlakirju? Panna üldse rohkem rõhku rahavoo instrumentidele sealhulgas tublidele dividendimaksjatele? Püüda otsida aktsiaturgudelt osaga portfellist neid sektoreid ja valdkondi, mille osas väärtussuhtarvud ei ole nõnda kõrged?
Parim aeg teha ettevalmistusi halbadeks või ka potentsiaalselt halbadeks aegadeks on ikka siis kui päike paistab, tuju on hea ja börsidel tants käib. Siis saame rahulikult läbi mõelda, kas on vaja oma investeerimisstrateegias midagi muuta ning neid muutusi ellu viies ei lõika endale näppu (a la müüme paanikas ja suure languse pealt).
Speak Your Mind