Novembrikuu kokkuvõttesse said sel korral kirja päris eriilmelised mõtisklused ja mõttekäigud. Vaatan ühtaegu nii minevikku kui ka tulevikku. Teen juttu unistamisest (loen kommentaaridest hea meelega selle kohta ka sinu mõtteid), sellest, kuidas ligi 9 aastat tagasi otsustasin loobuda palgatööst ja sellest, mida mõõdan igakuiselt oma isiklike rahaasjade ning investeerimisportfelli valguses.
Elu
Ühel hommikul tegin üle väga tüki aja üht Sadhguru eesmärkide seadmise meditatsiooni. Kasutasin ise selleks Sadhguru äppi, aga see on saadav ka sellelt Youtube lingilt.
Igatahes ülesanne oli selle harjutuse ajal välja mõelda ja selgelt defineerida kolm eesmärki. Üks, mille seame endale 2-3 kuu perspektiivis, teine, mis võiks täituda 2-3 aasta jooksul ja kolmas, mis võiks teoks saada 10-15 aasta ajaaknas.
Esimesega oli lihtne. See tuli kohe ja päris kiirelt ning ajaraam sobis ka hästi. Teine eesmärk tuli ka üpris selgelt silme ette ning sellega polnud samuti mingit probleemi.
Siis aga jõudsin kolmanda eesmärgi seadmise hetkeni ja avastasin enesele üllatuseks, et nii-öelda “nähtavus” oli päris hägune.
No absoluutselt ei osanud esimese hooga mingit nii pikka eesmärki panna. Üks osa minust ütles, et see peaks olema selline suur ja ambitsioonikas eesmärk, milleni jõudmine võtabki aastaid. Teine osa pakkus, et see peaks ikkagi olema kuidagi ka üllas eesmärk. Pigem seotud rohkem teiste kui minu enda ego ja vajadustega. See teine pool võitis ja kaalukauss kaldus sinna otseselt mitte minu vajaduste ning soovidega seotud eesmärgi poole.
Samas tajusin, et see 10-15 aasta eesmärk ei ole teps mitte nii selge nagu kaks lühemat eesmärki. Samuti selle eesmärgi saavutamise vajaduse tugevus või intensiivsus oli märkimisväärselt nõrgem.
Vot just see pani mind hiljem oma elu-olu üle järele mõtlema. 2024. on olnud selline aasta, kus pea iga kuu või paari tagant sai “ära tehtud” mõni suur või kohe päris suur asi. Õige mitmed tegemised olid sellised, kus eesmärk oli seatud juba mitu-mitu aastat tagasi. 2024 juhtus lihtsalt olema kulminatsioon ja aasta, mil kõik need eri aegadel algatatud tegevused jõudsid sihile.
Ühtlasi avastasin, et see tähendas seda, et hiljutised suured unistused on nüüdseks täitunud ja uusi justkui polegi.
Siit tekkis mul kohe küsimus iseendale, et huvitav, kas see on nüüd halb? Olen harjunud, et mul on alati mingid unistused. Mõned suuremad, mõned väiksemad, aga alati midagi on, mille poole liikuda. Nüüd ühtäkki polegi. Vähemalt sellist suurt.
Taas kord käis sisemonoloog kord üht, kord teist rada pidi. Üks osa minust ütles, et oi-oi-oi, nüüd on küll paha lugu, sul polegi suurt unistust, mis tähendab, et polegi enam mingit progressi, oled ära mandunud ja edasise edenemise maha kandnud.
Teine osa minust argumenteeris, et ehk võib see praegune suure unistuse puudumine olla tingitud just nimelt sellest, et 2024 oli nõnda paljude eesmärkide puhul sihile jõudmise aasta ning tuleb anda aega atra seada.
Mida sina arvad? Kas unistused ja/või eesmärgid peavad olema? Või saab ka ilma? Vähemalt mõnda aega. Anna kommentaarides teada!
Ettevõtlus
Sel aastal olen mitmeid kordi tundnud tahtmist tähistada. Tähistada enda meelekindlust, et mul on olnud julgust ja jonni ajada oma rida. Millest jutt?
Nimelt sellest, et peagi saab mööda juba 9 aastat sellest, mil sain koondamisteate töötades kõrgepalgalisel ja üpris prestiižikal kohal. Olin fondijuht ja varahaldusettevõtte juhatuse liige. Loomulikult tähendas see 2016. aasta alul seda, et see töökoht oli Tallinnas. Samas olin ise võtnud juba 2013. aastal julguse kokku, kolinud Tartusse ja korraldanud asjad nii, et käisin Tallinnas kontoris kaks korda nädalas. See tähendab, et igal nädalal töötasin kolm päeva kodukontorist. Toona täiesti mõeldamatu asi. Eriti finantssektoris. Aitäh ülemus Siljale ja kolleeg Martinile, kes sellega nõus olid! Pärast 3 kuu pikkust prooviperioodi kusjuures.
Igatahes nagu öeldud, siis 2016. aasta alul sain mina ja kõik mu kolleegid teada, et pikka pidu enam pole. Meie emafirma Danske Capital Taani müüs LHV-le maha kogu Baltikumi äri ehk meie tööandja Danske Capital Eesti. Minu viimane tööpäev oli 2016. aasta juuni alul.
Võtsin tol hetkel vastu otsuse, et püüan vähemalt aasta aega hakkama saada ilma, et läheksin uuesti palgatööle. Olgem ausad, ega keegi avasüli kusagil ei oodanud ka. Eriti veel Tartus. Pensionifondi fondijuhte oli toona Eestis kokku vähem kui 10, kui siia lisada varahaldusfirma juhatuse liikmelisus, siis sellele profiilile vastas vast 3-4 töökohta, mis kõik olid mehitatud.
Seega küpses plaan anda endale aega ja mitte kiirustada uue töökoha otsimisega. Veelgi enam, soovisin katsetada ettevõtlust ehk siis ennekõike omal käel hakkama saamist. Otsustasin, et annan omale selleks aega 3 aastat. Ütlesin seda ka oma emale, kes koondamise hetkest alates praktiliselt vist aasta-poolteist järjepanu saatis mulle edasi erinevaid töökuulutusi ja muudkui muretses.
Kõrgepalgalisena ja suhteliselt kõrge elustandardiga harjunud palgatöötaja kohta oli see otsus tegelikult päris suur julgustükk. Olin sihipärase investeerimisega alustanud umbes 2 aastat tagasi ja portfell oli hiljuti jõudnud alles 6-kohalise numbrini. Aasta varem olin dividende teeninud portfellilt vähem kui 2 500 eurot kogu aasta peale. Ei ole sellised numbrid, mille baasilt võiks justkui aastaks või kolmeks end sissetulekust täielikult ära lõigata. Eriti veel arvestades seda, et 2015. aastal olin võtnud päris kopsakana tundunud kodulaenu ja soetasin Tartusse suure terrassiga avara 4-toalise katusekorteri. Olgu öeldud, et olin väga alalhoidliku ja riskikartliku meelelaadiga ning mul tegelikult oli lisaks investeerimisportfellile kogutud umbes aasta-pooleteise elamiskulude jagu raha ka tähtajalistele hoiustele pluss ühtteist oli veel investeerimise ootel.
Igatahes otsus oli sündinud – tahtsin proovida finantsvaba inimese elustiili enne kui mul päriselt finantsvabadus käes oli.
Nagu öeldud, andsin iseendale aega 3 aastat, et katsetada, tunnetada ja uurida, mida siis täpselt edasi võiks teha. Minu kõige-kõige suurem soov ja unistus oli ise omal käel hakkama saada ning mitte minna palgatööle. Mul ei olnud toona ega ole ka täna mitte midagi töö tegemise vastu, ma lihtsalt soovin seda teha omaenda tingimustel ja oma graafiku ning inspiratsioonipuhangute alusel 🙂
Sellest kolmest aastast kujunes tegelikult mu elu üks huvitavamaid ja elamusterohkemaid perioode. Olin parasjagu vallaline ja täielik tantsufanatt (salsa, kizomba), mis tähendas seda, et vähemalt 3-4 kuud aastast veetsin reisides ning erinevaid tantsufestivale ja laagreid külastades.
Endalegi üllatuseks ei saanud surmahoopi ei minu finantsid ega ka portfell. Esialgu jätkas portfell isegi kenasti kasvu ja juba tasapisi tekkiva igavuse peletamiseks kirjutasin esimese e-raamatu, erinevaid artikleid meediaväljaannetesse, tegin kord kuus Äripäevaga koostöös mõne investeerimisteemalise veebiseminari ja abistasin episoodiliselt paari ettevõtjat konsultatsiooni korras mõne projektiga.
2017. aasta sügisel jõudsin selleni, et hakkasin iseendale oma ettevõtte alt ka palka maksma. Mõnes mõttes oli see päris uhke tunne. Mäletan, et peast käis läbi mõte – huvitav, kas tõesti suudangi nüüd olla isemajandav ja mitte enam palgatööle minna?! Eks praktikas oli isemajandav olemisest asi kaugel, sest need esimesed palganumbrid olid seal 500-600 euro juures kuus. Samas tegin ka tööd oma ettevõtte alt ju vaid episoodiliselt ja mis ikkagi kõige olulisem – algus oli tehtud!
2019. aasta sügisel sai tantsust ja trallist villand. Tekkis tunne, et tahaks aktiivsemalt tööd teha. Tahaks teha midagi ägedat. Sellest hetkest alates hakkasin siis ettevõtluse vallas tugevamalt gaasipedaali vajutama. Täna tagasi vaadates tuleb tunnistada, et mõnel hetkel sai seda gaasi liiga hoogsalt vajutatud, aga aasta-aastalt muudkui õppisin ja sain paremaks. Näiteks õppisin kiiresti väga palju rohkem ei ütlema. Õppisin paremini hoidma fookust ja pühenduma esmajärjes minu enda algatatud projektidele ning neile, mis on olulised just nimelt minu jaoks. Samas unustasin sageli ära, et uusi asju (koos uute inimestega) käivitada on äge, aga neid asju tuleb ka käigus hoida.
See on minu väljakutse ettevõtjana täna – kaardistada ära, mis on päriselt need rollid, mida täita tahan ja ajaliselt teha jõuan ning siis keskenduda ainult neile. Kõik ülejäänu kas delegeerida või lõigata välja. Eks vaatame, kuidas sellega läheb. Pärast viimaste kuude pisukesi ümberkorraldusi juba tunnen, et tasapisi hakkab paremaks minema. Põhjalikumalt sellest juba järgmise kuu kokkuvõttes.
Investeerimine
Kirjutan investeerimise sektsiooni sel korral veidi vähem tehnilisel teemal. Teeme juttu progressist ja sellest, kuidas oma rahaasjadel regulaarselt silm peal hoida. Lõin hommikul just kokku oma novembrikuu numbrid. Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga mina teen iga kuu kohta sellised kokkuvõtted.
1. Eraisikuna igakuine tulude ja kulude tabel – see ei ole eelarve, see on ülevaade ehk täidan seda tavaliselt kuu keskel ja siis kuu lõpus nii-öelda tagantjärele. Mul on tulude-kulude Exceli tabelis 15 erinevat kulude kategooriat ja 4 erinevat tulude kategooriat.
4 eri tulude gruppi on töötasu, dividenditulu, intressitulu ja muud tulud. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, miks ma neid intressitulusid eristan. Esialgu vist sellepärast, et kuna suur siht oli elada dividendidest, siis tahtsin, et dividendid oleksid eraldi real, aga samas oli mul selle Exceli tabeliga alustades omajagu intressi teenivaid varasid (tähtajalisi hoiuseid, võlakirju).
Kulude kategooriate osas on 4 tükki seotud igakuiste regulaarsete kuludega – kodulaenu tagasimakse, kommunaalkulud, igakuised tellimused nagu Spotify, Nublu jmt ning kindlustused.
Seejärel tuleb 8 gruppi muude kulude jaoks: toit & majapidamine, rõivad, meelelahutus, kestvuskaubad, maksed perekontole, tervishoid, reisimine ja lõpuks heategevus.
Viimased 3 kulukontot on eraisikuna investeerimisega seotud kulude kontod. Sai need kunagi ammu tehtud, et paremini aru saada, kui palju päriselt erinevatele tasudele kulub. Täna need väga aktuaalsed ei ole, aga täidan neid harjumusest ikka. Need 3 kulurida on kontode haldustasud, tehingutasud ja võimenduslaenu intressikulu (eraisikuna ei ole ma enam tükk aega võimendust kasutanud).
Kuigi võib tunduda, et maru palju kuluridu ja keeruline Excel, siis mulle nii meeldib ja sellise tabeli täitmine võtab pangakonto väljavõtteid Excelisse eksportides ning sealt siis ridu välja noppides mul aega umbes 15 minutit kuus. Pole väga suur ajakulu. Samas mul on tänaseks olemas hea ülevaade kõigi oma kulutuste osas nimetatud kategooriate lõikes juba viimase 10 aasta kohta.
2. Igakuine tulude-kulude koondtabel ka oma ettevõtete kohta – siin on asi lihtne, 1 rida tulude ja 1 rida kulude jaoks, täidan seda kassapõhise arvestuspõhimõtte alusel ehk siis pangakontode väljavõtete baasilt.
Loomulikult on oluline ettevõtete puhul see niinimetatud ametlik ehk tekkepõhine aruandlus, aga samas soovin ise, et mul oleks sotid selged ka selles osas, kuidas päriselt raha liigub (kassapõhine arvestus).
3. Investeerimisportfellide turuväärtuse ja netovara arvestus. Olen püüdnud siin võimalikult palju asju automatiseerida ja võtan koondnumbreid reaalajas väärtpaberite hindu kuvavast Google Spreadsheet tabelist. Krüptode ja eri muude platvormide puhul login platvormile sisse ja saan numbrid sealt.
Kuna mul on investeeringuid nii eraisikuna kui ka mitme ettevõtte alt ja kontosid kokku päris palju, siis selle koondi loomine võtab ikka veidi aega. Samas tunnen, et vähemalt kord kuus soovin numbrid kokku lüüa ja ülevaadet omada.
4. Kui palju investeerisin värskeid sääste antud kuul. Pean seda arvestust oma ettevõtete kaudu investeerimise üle, sest 2021. aasta mais sõnastasin just ettevõtete portfelli jaoks uue investeerimiseesmärgi.
Lisaks ise sisse pandud rahale, pean arvestust ka selles osas, kas portfelli turuväärtuse mõttes liigun plaanipärases tempos või mitte. Samas selle järeldusega ma suurt midagi peale ei hakka, sest kui juhtumisi oleme karuturul, siis on loomulik, et jään oma investeerimisplaanist maha. Nõnda juhtus alates 2022. aasta jaanuarist pea poolteist aastat järjepanu. Mina oma panuse andsin, aga turg mitte.
Nüüd on aktsiaturud hoogsalt tõusmas ja olen justkui plaanist ees. Samas ega ma seetõttu siis värskete säästude investeerimist katki ei jäta.
Seega tore on selle “plaaniga” end võrrelda, aga sisuliselt see midagi ei muuda.
Küll aga on oluline see, kas mina jätkuvalt olen oma panuse andnud või mitte. Turu panust ma väga palju kontrollida ei saa (räägime siin aktsiaturu langus- ja tõusufaasidest ehk karuturust ja pulliturust). Vähemalt minu isiklik investeerimisstrateegia ei näe seda ette, et müüksin olulises osas aktsiaid maha ning püüaksin tippe ja põhjasid ajastada. Olen selleks turul piisavalt palju toimetanud teadmaks, et ma ei suuda seda piisavalt hästi teha. Mis veelgi olulisem, ma ei suuda seda teha regulaarselt aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Korra-kaks, jah, aga aastast aastasse, kümnendist kümnendisse. Ei!
Igatahes punktidega 3 ja 4 seostub veel üks asi, mida ma mõõdan. Selleks on mul üles seatud ettevõtete portfellide baasilt üks lihtne graafik, mis kajastab seda mitu kuud vabadust annab mulle mu tänane ettevõtete aktsiaportfell.
Graafik ise näeb välja selline.
Novembri lõpu seisuga jõudsin olukorrani, mil võiksin oma ettevõtetest kogu portfelli (tänase turuhinnaga) maha müües finantseerida oma elamiskulusid 100 kuud.
See on kokku veidi enam kui 8 aastat. Päris äge kui nii mõelda, eks ole?! 8 aastat vabadust. Või 8 aastat minipensionit. Või hoopis 4 x 2 aastat sabbatical’e.
Arvutuskäik on lihtne. Esmalt arvutan välja oma igakuiste kulude keskmise suuruse ja seejärel korrutan selle numbri läbi kordajaga 1,282.
Miks nii? Eks ikka sellepärast, et peagi tõuseb tulumaksumäär ja oma ettevõttest 1 eurot dividende soovides on tegelik kulu ettevõttele 1,282 eurot.
Teisisõnu on netodividendide maksumäär 28,2% ehk 22/78.
Ehk siis juhul, kui soovin välja võtta 10 000 eurot dividende, siis 10 000 saan dividendidena kätte, kuid lisaks pean ettevõtte alt maksma riigile tulumaksu summas 2 820 eurot. Seega kogukulu ettevõttele on 12 820 eurot.
Juhul, kui investeerid eraisikuna, siis siin on veidi keerulisem maksujärgseid arvestusi teha, sest investeerimiskonto süsteemi kasutades saame mõnda aega tulumaksukohustust edasi lükata.
Tagasi arvutuskäigu juurde. Seega kui igakuiste keskmiste kulude summa on olemas, siis võid siia lisada soovi korral tulumaksukulu (nagu teen seda mina eeldades, et ettevõtte alt seda raha välja võttes maksan dividendidelt tulumaksu) ning seejärel võtad oma portfelli turuväärtuse ja jagad eelnevalt leitud igakuise kulunumbriga läbi. Tulemuseks ongi see sama number, mida mina kutsun “mitu kuud vabadust?”.
Minu jaoks on see lihtsalt veel üks viis mõõta oma investeerimisteekonna progressi ja vahelduseks rahanumbritele vaadata asju natuke teise nurga alt. Ennekõike siis selles valguses, et mitu kuud saaksin hakkama kui minu sissetulekud aktiivsest tööst oleksid null eurot.
Mõni võib kehitada siinkohal õlgu ja öelda, et see on mõttetu. Lihtsalt veel üks moodus, kuidas mõõta sisuliselt sama asja. Jah, eks ta nii on. Samas ma ise tunnen, et nõnda oma investeerimisprogressil silma peal hoides tekivad minu sees teistsugused tunded. Teatud hetkedel just nimelt sellele graafikule peale vaadates leian enda jaoks innustust ja vajaminevat motivatsiooni pikaajalise investeerimise teekonnal püsimiseks. Kes ei ihkaks vabadust, eks ole?! 🙂
PS! 16. detsembril teen värske tulumaksuseaduse muudatuse valguses põhjaliku veebiseminari sellest, mis muutub investeerimiskonto süsteemi kasutajale ja ka ettevõtte kaudu investeerijale. Kirja saad end panna siin.
Speak Your Mind