Jaanuari kokkuvõte – järjepidevus on edu võti

Seekordse kuu kokkuvõtte investeerimise osas teen juttu sellest, mis on pikaajalise investeerimise puhul päriselt kõige olulisem. Eriti investeerimise esimesel ligikaudu 5 aastal.

Elu sektsioonis jagan möödunud kuu tähelepanekuid ja ettevõtluse osas hõikan välja taktikalise liigutuse, mis aitab sul tehingutasudes võita isegi kuni 25x ning valuutavahetuses ka sadu kui mitte tuhandeid eurosid.

Elu

Jaanuaris panin tähele üht huvitavat asja. Kui ikka inimesena olla kord selline efektiivsuse välja pigistaja, siis pigistad seda efektiivsust välja igast võimalikust ja võimatust kohast. Paljuski juba justkui automaatselt.

Nimelt tabasin end möödunud kuul mitu korda sõna otseses mõttes sellelt samalt efektiivsuse välja pigistamise teolt seoses pisipoisiga.

No kuidagi väga loomulik tundus mulle see, et kui teen ise arvutitöösse pausi või lihtsalt soovin anda abikaasale pisut meie rüblikust puhkust, siis saadan ta kusagile justkui ära. Ütlesin ikka iga kord, et mine linna või mine jalutama või mine teise tuppa pikutama või tee lihtsalt omi asju.

Minu jaoks tundus see igati loogiline – kord olen mina lapsega ja naine saab teha oma asju, siis on jälle tema ja mina saan teha tööd või minna trenni vm. Efektiivsus, eks ole?!

Aga teate mis?! Ta ei läinud ära. Ei läinud linna, jalutama ega teise tuppa. Ütles hoopis, et ta tahab veeta aega nii, et oleme kõik koos.

Kõlab väga mõistlikult ja elutervelt, aga mina seda ei märganud. Muudkui ajasin teda tegema mingeid omi asju ja arvasin, et see on kõige parem asi, mida tema heaks teha saan – anda talle oma aega.

Samas tema tundis puudust hoopis meie ühisest ajast. Terve perega koos olemise ajast.

Ka kõige kõvem pea saab lõpuks aru ja nüüd siis püüan pigem küsida, et mida ta hetkel vajab või soovib.

Omaltpoolt sain ka aru, et pean teadlikult tähelepanu pöörama ühise koosoldud aja planeerimisele. Seepärast võtsin näiteks Tallinnasse konverentsile esinema minnes pere terveks nädalavahetuseks kaasa.

Hea otsus

Tahan siin elu sektsioonis veel ühel teemal kirjutada. Jaanuar oli see kuu, kus õige mitmel korral tabasin end mõttelt, et tegin ühe väga hea otsuse. Selleks oli maja ehitamine otse ema (minevikus minu vanaisa) krundi kõrvale.

Üheltpoolt on mu enda süda palju rahulikum, kui tean, et minu tänaseks juba 76-aastane ema on otse üle hoovi. Vajadusel saan kohe minna appi, aidata talvel lumelükkamise või ahjupuude vedamisega, tuua talle trennist tulles poest päts leiba jne.

Juba suve hakul kui oma majja sisse kolisime ja meil veel köögimööblit ei olnud, siis tegi minu ema meile pea kuu aega ka sooja süüa. See väike jagamismajandus toimib meil tänaseni. Kui ema keedab koorega kartuleid, siis saame ka meie portsu ning kartulisalatit on kohe lihtsam teha. Kui ta keedab suppi, siis üks potitäis jõuab ka meieni. Kui tegemisel on mannavaht, siis kausikese saame ka meie. Eks püüame ka teistpidi, et kui midagi küpsetame, teeme mõnd salatit või pastarooga, siis rändab kausitäis ka naaberkrundile. Mulle see meeldib ja ikka maru hea kui paar korda nädalas on selline “naaberkrundi Wolt” olemas ka siin maal metsaveeres.

Teine tahk on asjal veel ja see jõudis mulle päriselt kohale just jaanuaris. Ikka maru mugav on kutsuda oma ema külla lapselast vaatama ja temaga aega veetma. Vastupidi ka, kombe selga, pamp sülle, üle õue tipa-tapa ja olengi Kustiga vanaema juures. Vahelepõikena, et pojale sai nimeks Karl Kustav, aga praktiliselt esimesest päevast alates on ta meile kõigile Kusti 🙂

Igatahes see, mis mu südant nüüd jaanuaris ekstra soojendanud on, on see kui palju rõõmu sellest kõigest minu emale on. Olen emaga (teadlikult vastuvõetud otsuse ja pühendumise tulemusena) juba viimased 15-16 aastat väga hästi läbi saanud. Aga seda rõõmu ja armastust, mida ma näen tema silmades kui ta Kustiga koos olla saab, pole seal varem näinud. Mul tõesti on selle üle väga hea meel. Eriti arvestades seda, et umbes 6-7 aastat tagasi kui emal avastati kasvaja, oli muuhulgas üheks minu muremõtteks see, et mis siis kui ta ei näegi mitte kunagi oma lapselast.

Ma tean, et paljud, kes seda kõike nüüd loevad ei pruugi neid asju ülemäära tähtsustada ega eeltoodu sügavust mõista. Eriti oma nooruses ja karjääri ning rahateenimise tuhinas. Mõistan seda hästi. Selliste “väikeste” asjade jaoks pole siis elus üldse ruumi. Need on ebaolulised. Oluline on midagi muud. Minu enda äge elu, kohvikud ja klubid, sõbrad ja seltskonnad, edu ja raha, reisid ja seiklused. Tean seda hästi. Olin ise kuni 30ndate alguseni täpselt selline.

Aga enam ei ole. Ei tahagi olla. Ma tahan lihtsat elu.

Ma tahan, et mul oleks aega tegeleda rahulikult ükskõik millega, mis parasjagu pähe tuleb. Kasvõi näiteks ühel neljapäeva keskpäeval sellega, et puhastada ära pea 10 kg kaaluv kõrvitsapurakas, hakkida pool sellest kuubikuteks, kuna ema käsi on haige ja ta ise ei saa neid marineerimiseks ära tükeldada. Seejärel võtta teine pool ja teha sellest kõrvitsa püreesuppi, üks kõrvitsakeeks ja püreed ka pisipoisile.

Ettevõtlus

Jaanuaris esinesin kahel konverentsil. Äripäeva Investor Toomase konverentsil viisin läbi töötoa dividendiaktsiatesse investeerimise osas. Sellele järgneval nädalavahetusel toimunud konverentsil Ettevõtlik Mees tegin laval juttu investeerimisstrateegiast, millele kulub vaid 10 minutit kuus. Teisisõnu oli teemaks investeerimiseesmärgi seadmine, tegevusplaani loomine ja seejärel ETFidesse investeerimine.

Mõlemal konverentsil oli püsti ka raamatulett, kus oli müügis minu “ETFide ja indeksfondide“ raamat ning jagasin loomulikult ka autogramme.

Minu jaoks oli just see mõlema ürituse kõige toredam osa. Sai vahetult teiste investorite ja investeerimishuvilistega suhelda ning igaühele, kes autogrammi soovis vaatasin korra silma ja püüdsin kõige sobilikumad head soovid ka raamatusse kirja panna 🙂

Lisaks neile, kes soetasid raamatu kohapeal ja soovisid autogrammi, oli omajagu ka neid, kel raamat juba olemas ning autogramm läks alla joonitud ja märkmeid täis raamatusse. Loomulikult leidus ka neid, kes tulid niisama aitäh ütlema, et tegu on ühe väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud raamatuga. Seda on ikka hea kuulda, sest just see lihtsus ja loetavus oli kogu kirjutamisprotsessi juures asi, mida püüdsin pidevalt meeles hoida.

Kui sul raamatut veel ei ole, siis saad selle omale sobivasse pakiautomaati sellida siit. Saadaval on ka e-raamat.

Ma hea meelega tegelikult jagaks veidi kiidusõnu ka mõlema eelmainitud konverentsi korraldajatele. Investor Toomase konverentsil on esinejaid ikka väga hoitud ja kogu asi päris kõrgetasemeliselt organiseeritud – kindel kellaaeg ja koht assistendiga kokku saamiseks, seejärel grimm, siis lava briifing, siis helindamine jne jne. Kõik töötas nagu kellavärk. Kirjutan seda siia lihtsalt sellepärast, et enamus konverentsil osalejatest seda köögipoolt ei näe ega tõenäoliselt ka adu, kui palju asjatamist käib nii-öelda kardinate taga. Igatahes kiidusõnad väga professionaalse korralduse eest Investor Toomase tiimile.

Ettevõtlik Mees oli konverents, kus samuti astusin esinejana üles ja jäin ka kogu päevaks kohapeale. Mulle väga meeldis see, et ühe päeva peale oli kokku kogutud nii erinevad inimesed ja nii erineva energiaga inimesed. Peep Vainu esinemise järel olid kõik hasarti ja tegutsemistahet täis. Samas siis tuli lavale psühhoterapeut Kristjan Pruunsild ja rääkis läbipõlemisest. Diametraalne suunavahetus ja kohene tahe enda sees otsida tasakaalu hasartse tegutsemise ja enese pideva tagantsundimise lõpetamise vahel. Kristjan tuletas kuulajatele meelde Fred Jüssit, kes kandis endas sellist aegluse ja rahulikkuse kvaliteeti. Mind igatahes kõnetas see viide kuidagi ekstra tugevalt ja koheselt kuulsin kõrvus kumisemas tema rahulikku häält.

Sellel konverentsil oli veel üks huvitav korralduslik nüanss. Kuulajad said ettekande käigus ja selle lõppedes edastada oma küsimused ja mulle tuli neid kokku vist mingi 27 või 28. Umbes 4 jõudsime laval ette võtta, kuid siis pärast esinemist läksin backstage’i ja vastasin kaamera ees ära ka kõik ülejäänud 20+ küsimust. See salvestus jõuab siis kõigi konverentsil osalenuteni.

Igatahes kokkuvõttes oli tegu päevaga, kus oli päris palju nii sisu, sügavust kui ka igasugu erinevaid emotsioone. Väga suured kiidusõnad lähevad teele korraldajatele ehk Timole ja Henrile. Päris äge, et on olemas ka selline spetsiaalselt meestele mõeldud “vaimse spaa” päev 🙂

Ettevõtluse osas veel nõnda palju, et viimastel kuudel olen päris paljusid abistanud nii eraisiku kui ka ettevõtte Interactive Brokersi konto avamisel. Teen sel teemal esmaspäeval 17. veebruaril ka veebiseminari.

Seega juhul kui oled värskete tulumaksuseaduse muudatuste ja investeerimiskonto laiendamise valguses otsimas kuluefektiivset maaklerit aktsiatehingute tegemiseks, siis Interactive Brokers on selleks päris hea alternatiiv. Mul omal on IB konto nii eraisikuna kui ka kahel ettevõttel ja seda juba pea viimased 10 aastat.

Panen mõned numbrid ka, et saaksite aru, kui soodne see IB on:

• USA aktsiate tehingud alates 0,35 USD per tehing vs kodumaistes pankades 9-10 USD;
• Euroopa aktsiad ja ETFid alates 1,25 EUR tehing vs kodumaistes pankades 9-10 EUR;
• valuutavahetuse tasu euro-dollar paari puhul 2 USD ehk näiteks 10 000 eurot vahetamisel dollariteks 0,02% tehingusummast vs kodumaiste pankade juures 0,7-2,0% tehingusummast ehk 70-200 eurot peidetud kursivahede tasu;
• väärtpaberite hoidmine ilma hooldustasuta vs kodumaiste pankade puhul 50 000-100 000 euro suuruses portfellid tasuta, sellest suuremale osale rakendub igakuine konto hooldustasu.

Nagu näha, siis kulude kokkuhoid võib olla ikka päris suur. Lisaks meeldib mulle endale see, et kuna tehingutasud on nii madalad, siis saangi vabalt näiteks oma säästetud 1 000 eurot jagada 3-4 erineva aktsiaostu vahel ja ikka maksan tehingutasudeks ca 1 dollari.

Ühesõnaga, kui see teema parasjagu kõnetab, siis siit näed veebiseminari detailset kava ja saad soetada pääsme.

Investeerimine

Mida aeg edasi, seda rohkem mõtisklen investeerimise teemadel hoopis teise nurga alt kui 5, 10 või 15 aastat tagasi.

Investeerimisega alustamise ja investeerimise esimesel ligikaudu viiel aastal otsime paljuski uut tehnilist infot – kuidas teenida kõrgemat tootlust, kuidas valida parimaid investeeringuid, millisesse varaklassi võiks veel oma raha paigutada, millise maakleri/panga kaudu tehinguid teha, kas investeerida eraisikuna või ettevõtte kaudu. Neid küsimusi on kümneid ja kümneid.

See on igati mõistetav. Iga uue asjaga on ju täpselt nii. Teeme otsa lahti ja ühtäkki avastame, et tegelikult me ei tea väga paljut. Just nagu kapsapea, kus iga lehekihti maha tõmmates tuleb sealt alt välja järgmine.

Samas, mida kauem me oleme teemas sees, seda rohkem hakkama nägema suurt pilti. Mõistame, mis on päriselt oluline ja mis on pinnavirvendus ehk tundub hetkel oluline, kuid tegelikult seda ei ole.

Olen seda ka varem öelnud, et minu arvates on nii investeerimisideede kui ka tootluse roll ülehinnatud.

Investorid ja kauplejad on valmis tegema kukerpalle, et saada teada, mida nüüd siis keegi just ostis, millisest ettevõttest võiks saada järgmine rakett jne.

Mõelgem nüüd korraks – isegi kui sa saad kusagilt kellegi teise käest selle super suurepärase investeerimisidee, siis kui kaua sa selle idee najal sõita julged? Tavaliselt 20-30% kasumit, parimal juhul +100% ja siis läheb müüki. Tõenäoliselt (ja loodetavasti) panid sinna vaid osakese oma rahast. Seega isegi kui tootlus oli superhea, siis kui ülejäänud säästud istusid kontol uusi super ideid ootamas, siis portfelli kogutootlus ei pruugi teps mitte nii hea olla.

No ja siis kui müük tehtud ja kasum käes, on tarvis kusagilt hakata otsima järgmist investeerimisideed.

Kui suur on tõenäosus, et sa pidevalt õigel ajal ja õiges koguses neid ideid kellegi käest saad ning nende baasilt siis edukalt kaupled? Julgen väita, et ikka väga tagasihoidlik. Eriti kui mõtleme kõige selle peale 5, 10 või 15 aasta perspektiivis.

Järgmine ülehinnatud komponent investeerimise juures, eriti alustades, on tootlus.

Kujutagem nüüd ette, et sa säästad iga kuu 1 000 eurot. Aasta pärast on sul investeerimiskontol 12 000 eurot.

Kui suunad selle indeksfondi/ETFi, mis pakub tootluseks keskmiselt näiteks +10% aastas, on sinu teenistus selle portfelli pealt 1 200 eurot.

Juhul, kui sul õnnestuks mingi ime läbi see tootlusnumber kahekordistada ja teenida pikaajaliselt keskmiselt +20% aastas, oleks kasumiks esimesel aastal +2 400 eurot.

Väga äge! Kaks korda rohkem kasumit!

Samas kui tõenäoline on see, et investeerimisega alustamise esimesel kuni 3 aastal suudad sa näidata turust 2x paremat tootlust? Seda jätkusuutlikult ja igal aastal. Ei ole võimatu, aga elu näitab, et see on suhteliselt harvaesinev nähtus.

Isegi kui on investoreid/kauplejaid, kes seda suudavad, siis sinna alla läheb päris palju aega. Vabalt võib olla nii, et paneme sinna tunnike-kaks igal õhtul aega sisse. Seda selleks, et teenida aastas 1 200 eurot rohkem?!

Ma ei hakka siin seda tunnihinda välja arvutama. Saate juba ise ka aru, kuhu sihin.

Hoopis mõttekam, lihtsam ja kõrgema edumääraga on see täiendavad 1 200 eurot aastas teenida lisasissetulekuna, preemiana või küsida +100 eurot kuus palka juurde.

Ühesõnaga – investeerimisportfelli ülesehitamise algusfaasis ei tasu tootluse rolli ülehinnata.

Kõige olulisem on alguses ikkagi see, kui palju paneme ise raha portfelli sisse.

Sellel graafikul on aktsiaturgude keskmist tootlust (10%) ja regulaarset igakuist investeerimist arvesse võttes välja arvutatud, kui suur on oma sisse pandud raha osakaal portfelli turuväärtusest 5, 10, 20, 30, 40 ja 50 aastat pärast investeerimisega alustamist.

Järjepidevus

Tulles tagasi nüüd selle suure pildi vs hetke pinnavirvenduste juurde, siis käsi südamel, kõige olulisem asi pikaajalise investeerimisportfelli ülesehitamisel on järjepidevus. Punkt.

Hea küll, paneme siis siiski koma, sest järjepidevuse rakendamiseks on meil tegelikult vaja plaani. Selget tegevuskava selles osas, et miks me asju teeme, mida me teeme ja kui sageli seda teeme.

Kui meil ikka on olemas konkreetne siht ja selle sihini jõudmist toetav tegevusplaan, siis on järjepidevuse hoidmine ka oluliselt lihtsam.

Näiteks minu üks lihtne reegel on see, et oma ettevõtete IB kontodele ostan iga kuu 1. ja 15. kuupäeval laiapõhjalist ETFi.

Mul on Exceli tabelis kenasti kirjas ka see, kui palju ideaalis peaks iga ostu suurus olema. Samas nagu teame, siis elu ei ole Excel. Elu viskab sisse vimkasid. Nii mõnigi neist vimkadest võib pärssida ka meie investeerimisvõimekust.

Siin olen elu õppetunnid vastu võtnud ja järeldanud, et kui tervet ei jõua, siis tee kasvõi pool.

Näiteks majaehituse finantseerimise ajal ja perioodil, mil eri põhjustel olid kõrged ka ettevõtte kulud (näiteks kasvõi ETFide raamatu kujundamine/trükkimine), ei olnud mul võtta iga kuu seda 1 000 eurot ETFide ostu jaoks.

Vaatamata sellele, et oli selgelt näha – tervet plaani ma täita ei jõua, siis tegin kasvõi pisku. Tegin oma ETFi ostu kasvõi 200 euro ulatuses.

Kui tervet ei jõua, tee pool!

Küll tuleb ka aeg, mil saad teha terve asemel poolteist. Või hoopis kaks.

Kõige olulisem on see, et me jätkame seda regulaarse investeerimise harjumust. Isegi siis, kui on mingil põhjusel keeruline aeg või kitsas käes 💪